Paari tunni pärast tuli Laura ja isa tagasi ning ema läks puhkama. Ma mõtlesin, et ma lähen vaatan korra ka Karli palatisse. Kui ma uksele koputasin, siis ta ema vaatas mind kurja pilguga.

"Juhtus midagi?" küsisin hämmeldunult. "Sina tegid seda talle. Kuidas sa võisid? Mida ta sulle teinud on? Miks?" karjus ta mu peale. Ma astusin sammu tagasi ja ütlesin:" See polnud mina. Marek käis siin. Me jätsime tema siia. Tahtis Karli juures olla." "Kes on Marek?" küsis naine. "Ta on Karli sõprade liider või midagi taolist." vastasin ma lühidalt. "Kuid miks ta seda pidi tegema?" küsis naine minult. Ma kehitasin õlgu ning lahkusin palatist. Ma läksin Kerli palatisse tagasi.

Ma istusin toolile nagu ka varem. Ootamatult Kerli liigutas ennast. Ma hüppasin püsti ja kutsusin arsti. Arst oli alla minutiga kohal. Meid saadeti palatist välja. Laura helistas emale. Ka tema oli üsna pea haiglas tagasi.

Me saime Kerli juurde ning ma jooksin teda kallistama. Ta kallistas mind vastu ja küsis:"Miks ma siin olen?" Ma ütlesin talle:"Sul juhtus õnnetus ja sa olid kaks pöeva koomas. Palun ära mitte kunagi mulle enam nii tee. See on olnud kõige jubedam aeg mu elus." Kerli naeratas ja muutus järsult tõsiselt ning see järel küsis:"Kus Karl on? On temaga kõik korras?" Ma vaatasin teistele otsa ja ütlesin siis:"Karl on koomas. Tal oli hiljuti sisemine verejooks. Aga nüüd on ta kombes. Mitte küll otseses mõttes, aga Temaga peaks kõik korda saama." ütlesin talle ning Kerlile tuli pisar silma.

"Ma lähen küsin, kui kaua sa siin pead veel olema." pakkusin välja ja otsisin arsti, kuid tuli välja, et arsti oli operatsioonil, kui regristratuurist küsisin. Läksin Kerli palatisse tagasi.

Paari tunni möödudes pidime me ära minema. Me läksime koju ning puhkasime kõik ennast korralikult välja. Ema pakkus, et ma läheksin kooli ja tänu sellele ma õppisin ka veidi.

Koolis oli rahulik. Vahetunnid veetsin Kerdiga ning mõne semuga. Kõik saatsid mind koolist koju. Mai tea kas siis kaastundest või siis sellepärast, et ma polnud ühe päeva kooli ennast ilmutanud. Ega noh, seda teavad nad ise kõigeparemini.

Koju jõudes tegin esimese asjana kodused tööd ära, sest plaanisin minna Kerlit vaatama minna. Kui olin kodused tööd ära teinud, siis läksin võtsin köögist õuna ja õuna kõrrejoogi ning liikusin edasi suurde tuppa. Ema vaatas telekat ning isa ja Laura olid seal samas.

Ma istusin ema juurde ja ütlesin:"Ma lähen poole tunnipärast haigla. Saad ära visata? Kert tuleks ka." Ema noogutas ja klõpsis puldist kanaleid.

Ma läksin enda tuppa. Võtsin läpaka ja logisin msni. Mind oli keegi uus msni lisanud. Ma võtsin kutse vastu ja panin kausta 'suvakad' ning panin enda lemmik loo mängima. Ma kuulasin paar korda järjest seda lugu ning seejärel panin endale välisriided selga ja läksin koos emaga autosse.

"Ma ütlesin, et ta tuleb sellest välja." ütlesin emale. Ema vaatas mulle otsa ja noogutas. Me vaikisme terve tee. Läksime veel Kerdi maja juurde ja võtsime ta peale. Haigla juures palus ta mind:"Ole hea ja mine ees. Ma tulen järgi. Mul tuli meelde, et ma pean veel postkontoris ära käima. Tsau" ning läinud ta oligi.

Me läksime Kerli palatisse. Keri magas ja me ei tahtnud teda ülesse äratada. Istusime diivanile. "Kas täna ka trenn on?" küsis Kert. "Ma olen selle täitsa ära unustanud. Homme on." ütlesin ma. "Okei, aga ma siis saan ka tulla eks?" küsis ta veel. "Oh, sa hakkadki käima?" küsisin ma temalt rõõmustaes. "Jaa, ikka. Saan veel rohkem sinuga ju olla."ütles ta mulle ja suudles mind.

"Khmm, ma olen ka siin." ütles Kerli. Ma läksin koheselt Kerli juurde ning kallistasin teda. "Mille eest see veel oli?" küsis ta minult. "Selle eest, et sa tõusid."vastasin ma talle. Ta naeratas ja küsis:"Kas ma juua saaksin?" "Mhmh ma kohe toon." ütles Kert ja läks minema.

"Ta on sul ikka nii armas." ütles Kerli ning ma vastasin:"Ma tean jaa. Sellepärast ta minu ongi." Hakkasime Kerliga naerma.

Olime veel mõnd aega Kerli juures ja siis läksime minu juurde. Me vaatasime telekat ja ma istusin poole kohaga arvutis. Leppisin Egertiga kokku, et järgmisel päeval saame tund aega enne trenni kokku ja kolmekeisti läheme trenni. Minule ja Kerdile oli see mõte meelt mööda.

"Võite sööma tulla." tuli ema uksele. "Kohe tuleme." ütlesin ning ema lahkus. "Läheme siis alla eks?" ütlesin Kerdile. "Jap. Läheme." ütles ta vastu ja ulatas mulle enda käe. Võtsin ta käest kinni ja me läksime alla sööma.

Söögilauas uuris ema Kerdi kohta. Ta uuris selliseid asju Kerdilt, mida isegi mina ei teadnud. Mõne vastuse peale ma lausa imestasin.

Peale sööki saatsin ma Kerdi ära ja jalutasin kodu poole. Mulle tuli vastu Marek. "Miks sa talle nii tegid?" küsisin ma Maerkilt rahulikult. "Mida ma talle tegin?" küsis ta 'üllatunud' näoga. "Miks? Raske vastata siis?" küsisin kurjemalt. "Aa sa mõtled Karli? Noh, see oli käsk." ütles ta vaikselt. "Käsk?" küsisin ma imestunult. "Jah, ja ma ei saa sellest rääkida. Või kui sa kaasa tuled, siis saan." ütles ta mulle ning ma läksin temaga.

Me jõudsime arvatavasti tema majani ning me sisenesime sinna. Tal polnud kedagi kodus ning suundusime ühte tuppa. Ma istusin toolile, mis oli arvutilaua juures. Marek istus enda voodile. Peagi oli pikali.

"Räägid ka ve? Ma pean koju ka minema." ütlesin talle päris kõva häälega, nii et Marek ehmatas. "Mida?.. Sa mõtled Karli asja?" küsis ta, mille peale ma noogutasin. "See oli lihtsalt pooleli jäänud töö jätkamine." ütles ta ning ma küsisin karjudes:"Mida? Sina tegid seda? Mida mu õde sulle tegi?" "Midagi. Ma ei teadnud, et ta ka seal. Ma arvasin, et Karl on üksi, nagu ta mulle ütles." ütles Marek. Ma vaatasin teda kurjalt. "Kas sa juua tahad?" küsis ta minult teema vahetamiseks. "Miks sa teemat vahetad? Ja oleks armas jah, kui tooksid juua." ütlesin ning ta läks minema.

Ma istusin ta voodile ning üsna pea oli ta tagasi. "Mis see on?" küsisin, kui Marek mulle klaasi ulatas. "See on mahl." ütles ta kuidagi rahul olevalt. Ma võsin selle vastu ja jõin paar lonksu. Ulatasin talle klaasi tagasi ning ta küsis:"Kindel et rohem ei taha? Ma viiks selle minema, kui sai taha." "okei ma võtan veel lonksu siis." ütlesin ning jüin klaasi tühjaks, esiteks kuna see oli hea ja teiseks ei tahtnud raisku lasta.

"Aga ma siis lähen." ütlesin ning hakkasime välisukse poole minema. Ma võtsin enda jope ja hakkasin seda selga panema. Mu pea hakkas jubedalt pööritama. Tundus nagu pilt tahaks eest ära minna. Mul tekkis imelik tunne ning ma võtsin jope seljast. Ma läksin Mareki juurde ja kallistasin teda. Järgmisest teost ei saanud ma midagi aru. Ma ei mõistnud mis minuga toimub.

Hommiku ärkasin ma telefoni helina peale. Ma võtsin telefoni vastu. Helistajaks oli Kert.

M: Jaa ma kuulen.
K: Kus sa oled? Miks sa kodus pole? Kus sa öö otsa olid?
M: Ma olen ju kodus.
K: Siis miks sa enda toas pole? Kus toas sa siis oled?
M: Ma olen enda voodis ju...(avasin silmad) Ah sa kurat. Ma ei tea kus ma olen.
K: Ole hea ja tule koju... Või tegelt uuri välja aadress ja ma kohe tulen sinna.
M: Okei, ma saadan sulle sõnumiga.
K: Teeme nii. Ja kiirelt eks? Su ema ka muretseb juba.
M: Mhmh kallis.

Kõne lõppes.

Severim! 10