Öösel unetult ma leban voodil,
sortides hinge kogunenud prahti...
ei teagi,olen kelle moodi
ometi kõigest tahaks öelda lahti....

Lihtsalt,mitte midagi tunda,
ei mõelda,ei näha,ega tajuda...
Päriselt nagunii mu ellu ei tulda
ja nüüd siis tahakski igavikku vajuda......

Lõpmatuse lõpust,ehk leiaksin enda,
teaksin siis täpselt,mida ma vajan....
Seal ma siis olen,ei rooma ei lenda
oma enese karjetele vastu vaid kajan....

Kui sa vaid teaksid,kuidas tahan siit ära
ma ju enam ei ela,ei põle ei sära.....
Tahaksin nutta,kuid tühi on hing,
ei mõista,miks küll nii väga vajan sind!!??
 

Severim!