kaktus's blog
Oleme kui teismelised tunnete retkel,
armastan´d oleme ja sihitult ekseln´d.
Oodanud kõike seda, mis tulemata jäi,
kurvastan´d, nutnud ja püstipäi käin´d...
Oleme käinud mööda elu keerulist rada,
näinud rõõmude, murede heitlikku jada....
Vahtinud igatsevalt tähti ning kuud,
unistanud armastusest, kaaslaseks tuul.
Valatud pisaraist kokku saaks meri,
vihast ja pettumustest mässab me veri.
Püüame unustada, mõista, andekski anda,
hoolimata tagasilöökidest elusädet kanda.
Naeratanud siis, kui hing valust karjub,
uskuda tahtnud, et kõigega kord harjub.
Ükskõik, kuidas elu ka ei lendaks-
oleme püüdnud jääda me iseendaks...
Kõndinud vägagi valedel radadel,
mängureid uskun´d, nendega maganud.
Nuttes vaadanud taas sulguvat ust,
talunud valu ja üüratut pettumust.
Püüdnud olla õiglane ja aus kasvatades lapsi,
murede uputamiseks liig paljugi võtnud napsi.
Teinud tegusid, mida meenutada ei tahaks-
aegajalt keegi meid tembeldan´d on pahaks.
Oleme võitnud, kukkunud, edasi astun´d,
kaotanud lähedasi, leinanud ja matnud...
Loobuda tahtnud kõigest, ka iseenda elust,
öelda lahti perest, sõpradest, kogu melust..