TAHAN OLLA TUUL MERE KOHAL
SULAKS TORMIGA ÜHEKS
TAHAN OLLA HALL LAINE
VASTU KALLAST MA EI RANDUKS
TAHAN OLLA ÕHTU KUU VALGUS TUHMUB
TAHAN OLLA VAIM MIS MUUD
EI IGATSEKS KUI VAID SIND
HOIA SÜDAMES PÄIKEST,
KUI TÜLI TÄIS ILM,
KUI TAEVAS ON PILVES
JA ÜMBRUS ON KÜLM.
HOIA SÜDAMES PÄIKEST
TORM MÕLLATA VÕIB
KA TUMEDAIM PÄEVGI
SIIS VALGENA NÄIB
päevade kärast
jääb hetkede vaikus
valusalt kõrvusse
talveöö
kaikus
valeval lumel
veel sammude kaja
olgu üks tulek
mida
väga on vaja
tähises taevas
on kuusirbi valevus
südame vaevas
leegib
sõnade kaledus
tunnete tühjusse
mõte kaob ära
argipäev neelab
kogu
ootuse sära
Ränk pimedus mu ümber,seisan üksi rannal,
su antud
roos mu kivikülmas käes.
Tuul viimseid tundeid laiali nüüd kannab,
ma
teadsin,et sa ükskord siiski läed.
Ma tahaks karjuda siit üle suure
mere:
"Sa palun tule,hoia veelkord mind
või muidu süda tühjaks tilgub
verest
ja sajaks killuks puruneb mu hing!"
Nüüd lange täht,et
julgeksin veel loota
et südamest ei kustuks viimne helk.
Kõik tähed
justkui märguannet ootaks
kuid minul pisaratest loovutatud pilk.
Kõik
sõnad armastusest lämbund juba kurgus,
sest leidmata jäi sinu juurde
tee.
Ma tunnen end kui unustatud hulgus,
kes ikka loodab-"ilusaim veel
ees!"