Violetta's blog
Sa tulid,sa olid,sa jäid.
Mu südamesse armastuse tõid.
Näen vaid sind.
Oled ainus mu jaoks.
Vaid sinust ma mõtlen,
sind igatsen.
Mulle kallis oled.
Me oleme koos ja see on õnn.
Virvatulede kuma
kutsub meid kaasa teel.
Vaikuse helisid pimedas kuulda,
põimides tähesilmadest keed...
Virvatulede valgushelk
petlikult eksitab radu.
Andunult taevasse suunatud pilk
otsimas Linnuteelt kodu.
Südaöö tunde tiksumas kell,
uinuda ikka ei saa
Rahutu virvatulede helk
väreleb lõpmata.
Su maailm ja ilmaruum
ja mõttepiir saab olla nii suur,
kui kaugele ulatub su silmapiir.
Ja nii palju,kui sa oskad ja näed,
niipalju ,kui sa õpid ja jaksad,
niisugune on su elu ja su ilm.
Nii,kuidas armastad ja mõistad,
nõnda kaunis on su hingeilm
ja nii suur,kui sa ise,
nii suur on su maailm.
Kastest märg maa,
justkui hõbedased helmed
säramas päikese käes.
Päikese hellitust ja soojust,
valgust ja armastust
saab tunda igaüks,
kes hoitud ja kaitstud
Sajab.Sajab.Vahetpidamata.
Kõnnin,ootan-miks ta küll ei lakka.
Muudkui valab aina siit ja sealt,
vihmast teedki libedad on pealt.
Vesi pahinaga räästaist alla vajub.
Astun omaette,mõtiskledes sajus.
Aina tuleb taevast vetevoolu vadin.
Sajab.Sajab.Lombist kostab pladin.
Kuskil ema lapsi hüüab koju.
Seal trepi alla puges kassipoju.
Üksik peni põõsast varju otsib.
Märjad värvukesed kössitavad oksil...
Astun vihmas,ümberringi lombid.
Taevapiiril mustad pilvetombid.
ära varjanud on päikeseratta..
Sajab.Sajab .Vahetpidamatta.
Su maailm ja ilmaruum
ja mõttepiir saab olla nii suur,
kui kaugele ulatub su silmapiir.
Ja nii palju,kui sa oskad ja näed,
niipalju ,kui sa õpid ja jaksad,
niisugune on su elu ja su ilm.
Nii,kuidas armastad ja mõistad,
nõnda kaunis on su hingeilm
ja nii suur,kui sa ise,
nii suur on su maailm.
Kui´s kotkana üksi ma lendan.
Kui´s otsiksin paika ,mida ei tea.
Mõtteis Su juures ma,mõtteis sind emban
ja sülle sul poetaksin pea.
Nii üksi siin ilmas,ei paika mul ole...
kelle juurde saaks jääda ja minna...
Hing rahutuks jääb ,ükskõik kus olen,
mul üksindus vaevamas rinda.
Kord nägin Sind tänaval kaskede vahel,
ei üksi tahtnud jääda.
Kes oled,Sa noormees ,Sa kauneim,Sa parim ?
Kas võiksid mu sõbraks Sa saada ?
Sind nägin ma vähe,Su ligi vaid viiv,
Su võlus sai puhata hing.
Saatus siis äkitselt lahku meid viis,
jäi südamesse igatsuspind.
Ei tahaks ma olla vaid viivu…
Viisakus=1/10 sõbralikkust+1/10 tähelepanelikkust+1/10 tagasihoidlikkust+ 1/10 kasvatust+1/10 eneseväärikust +5/10 südamesoojust
Armastus on üks kummaline tunne.Me ei tea kunagi,millal ja kuidas see juhtus,aga tunneme,et oleme armunud.See ,kuidas ootamatult tekkinud tunne meie elu mõjutab,sõltub meist igaühest endast.Vahel toimuvad elus suured muutused,vahel jääb kõik vanaviisi.Vahel juhtub ka kummalisi asju.Kui on tekkinud uus armastus,aga vana pole kuhugile kadunud.Kuidas siis toimida ?Raske on ,aga tuleb kuulata südame häält ja kaalukauss emma-kumma kasuks kallutada.Kahele korraga ei saa täielikult pühenduda ja tuleb teha valik.
Väike kihlasõrmus
lebab sametil.
Alguse saand põrmust
sepaalasil.
Lebab kuldne rõngas,
kive kaks tal sees,
üksikuna nõnda
pehmel asemel.
Kauaks seisma jäänud,
ootel kihlumist.
Aastaid juba möödund,
tulvil vihkamist.
Seisma jäänud kauaks,
sassis elulõng.
Kallimat on hauas
pärind mullapõrm.
Armunuid ei kokku
liitnud õrnused.
Teemandid ent kokku
jäänud sõrmustel.
Teeb armastus keerdkäike
murdund südames...
Kihlasõrmus väike
sametasemel.