Kes nutavad surnute pärast,
seda viimast kinki neil andes,
pisaravoolus surnute laeva
elujõel edasi kandes?

Kes nutavad surnute pärast,
kui sõnad on saanud otsa,
kui alles on jäänud vaid vaikus,
kui enam nad meile ei vasta?

Kes nutavad surnute pärast
ja ometi lastes neid minna,
hing pääseks et lendama üles,
ära, kaugele, teise ilma?

Kes nutavad surnute pärast,
jäädes endas neid alati kandma,
kes nutavad surnute pärast,
neil' muud enam pole meil anda...

Meie nutame endi pärast
ja neile, kes läinud siit ilmast,
sest teame, et ealeski enam
ei kohtu me silmast silma.

Severim!