juba süüdati tänaval tuled tuleb vihmane udune öö hästi vaikselt sa möödunu suled keerad selja ja käega veel lööd loodan hommikul paremaid ande uues päevas on lootust on teid palju hetki mis ägavad kandes palju hetki mis naeruna meis aga nõnda see ometi pole et sa uuena hommikut näed eilsed viivud kui ahelad järel nõnda lähed ja seotud on käed iga lõpp võtab tüki me juurest võtab hingest ja südamest ka raske mõista et andmises suures ise ometi rikamaks saad

Severim!