Mõtlen ikkagi,astudes raudteejaamale järjest lähemale,nii valus on olla,kui mitte keegi ei hooli ja sinu 3 kõige pisematki soovi täide ei lähe.
Jõuan järjest lähemale,näpus värisemas hüvastijätukiri. Võibolla leiate selle kunagi. Sammun veel lähemale ja nutumaik on suus,vajun lakkamatult nuuksuma, miks ta ei võiks mind märgata,ma olen niipalju selle nimel vaeva näinud. Lähen lõpuks raudteele. Mulle on alati rööpad meeldinud,need on ilusad,mis näitavad teed kaugustesse,kusagil kus võib peituda õnn.
Istun raudteele ja kinnitan selle kirjakese raudteekülge.Nutan juba päriselt ja eemalt on tulemas rong. Ma sulgen oma silmad ja tean et paari minutipärast on kõik läbi. Lõpuks ta tuleb. Ma avan veel viimast korda silmad ja karjun :"Ma armastasin sind." Tunnen ainult ühte lühikest valu ja lõpuks valitseb minu sees tühjus,ma ei tunne ennast,ma olen surnud.
Kui mina olen sellelajal surnud ei tea ma ,et sündmuspaigale tuleb palju inimesi samas ka sina, sa näed seda kirja ja minu laipa,sa avad kirja ja sosistad pisarsilmil:"Ka mina armastasin sind ''

Severim! 3