Elu vangla avarustes!

#rahaga majandamine

# Läbiotsimine

# Vangla vorm

# Terror

# Pood

# Raamatukogu

# Suhe

Viimane kohtuotsus oli 28.10.2016
Vangi läksin 29.10.2016 ja välja sain 30.12.2016

Asjad mida tasub vanglasse kaasa võtta: hügieenitarbed, kirjavahetustarbed ja kindlasti sularaha. Kui raha kantakse ülekandega, varastab riik kantavast summast 60% endale. Toon näite: kantakse 200€, sellest poes saab kasutada vang 30% ehk 60€, 10% jääb väljasaamisfondi ehk 20€ ja ülejäänud 60% varastab riik endale ehk 120€. Aga kui sularahas on 200€ kaasas, läheb ainult 10% vabanemisfondi ja ülejäänud raha kantakse vangla kontole, mida poes kulutada saad.

Algul kartsin vanglat, kuna kuulsin igalt poolt, kui jube koht see kõik on jne. Minu vanglateekond algas Rapla arestimajast (Savi 2). Sealt edasi viidi mind Tallinna Vanglasse (Magasini 56… oli vist) ja sealt edasi Viru Vanglasse (Ülesõidu 1). Raplas olin 7 ööpäeva, kõik oli tore kuni suitsud otsa said. Seal ma nutsin oma naist palju taga, kuna ma ei saanud raskel ajal temale toeks olla. Raplas oli söök iseenesest hea, kuid siiski veits näljane olin :D . Jõudes siis Tallinna Vanglasse, tehti totaalne läbiotsimine, mis polnud kuigi huvitav. Viidi eraldi ruumi, kus valvuriga koos läksime. Seal valvur palus mul hakata riideid seljast ära võtma. Kui kõik riided olid seljast ära, käskis kükitada. Nagu kükitades oleks midagi välja pidanud pudenema. Peale seda anti mulle vangla vorm, voodipesu ja toidunõud. Voodipesu ja toidunõud pidin panema ühte kappi ajaks kui oma riided ära annan ja vangla riided selga panen. Viidi mind siis ruumi, kus olid mu ülejäänud asjad. Mul oli kaasas lisaks riietele ka energiajook Starter, mida taheti ära kallata, kuna vanglas pidavat keelatud olema. Mulle anti valida kas kallavad ära, või helistan kellelegi, kes tuleks neile järgi. Ma küsisin oma telefoni, et helistada siis tuttavale, kuid mul keelati see. Seega ei jäänudki muud üle, kui lasta neil see ära kallata. Seal anti mulle ka vangla telefonikaart, paberid nii laos kui kambris olevate asjade kohta ja mingeid allkirju ning sellega seal mu tegevus lõppes. Saadeti mind siis kambrisse, kus oli 2 inimest juba ees, need olid väga normaalsed inimesed. Nemad rääkisid mulle, et kus ja kuidas tuleb vanglas käituda. Üks nendest saab veebruaris välja :D . Mina olin seal 4 ööpäeva ja selle ajaga hakkas Retro FM täiega ajudele käima. Üksnes juba helikvaliteet oli siuke, et anna kannatust. Süüa sai seal muidugi väga hästi, ei saa kurta nagu. Suitsuboksid olid pisemad kui kambrid :D . Muidugi kambrikaaslane tõi ühe suitsu sisse, et õhtul ka teha. Suitsu sisse tuua oli väga kerge, sest ega õieti ei kontrollitud midagi seal. Natuke patsutati kätele ja kehale ning oligi kõik. Vesi, mis sealt kraanist tuli, oli rämedalt kloori maitsega. Et janu kustutada, pidid kiirelt neelama. Terve selle vanglas oleku aja, vihkasin kõige rohkem etappi bussijuhte (buss, mis transpordib vange punktist A punkti B). Sest sel ajal kui sõitmine oli, pidid nad kohe meelega söömisega ülbitsema ja kõige muuga veel. Kõige hullem oli sõit Viru Vanglasse, sest siis nad ülbitsesid ikka mõnuga. Iga jumala öö nägin unes oma naist, mõtlesin temale nii ööl kui päeval. Olin kurb, kuna ei saanud temaga olla, kui ta mind kõige rohkem vajas, enam seda viga ma ei tee. Olen elus väga palju vigu teinud ja enam ei taha. Keerasin oma elu tuksi just valede sõprade pärast. 08.11.2016 viidi mind Viru Vanglasse. Seal avanes üllatus – Starter, mis väidetavalt pidavat olema ära kallatud, oli endiselt alles. Virus lubati mul seda juua, kuid ainult 2 pudelit päevas. Sealne rahvas oli nagu oli, retsid jäävad retsideks. Kohe esimesel päeval tuli üks ligi (Marmo Hein) ja hakkas kohe ähvardama, et kui tema tahte järgi midagi ei tee, siis on kohe noa saamine. Igal võimalikul hetkel kui valvurit juures ei olnud, kippus ligi ajama ja juttu tegema ähvardaval kõneviisil. Kuid tema puhul jäi see vaid jutuks. Ühel hommikul oli lund sadanud ja kui suitsetama meid viidi, hakkas ta lumesõda tegema, millega seoses sain temale esitada süüdistuse füüsilise vägivalla kategoorias. Lasin sellel terroril paar päeva kesta, lootes, et rahuneb ise maha aga kus kurat. Muudkui jätkas samas vaimus, kuni hetkeni kui mul oli piisavalt tõestusmaterjali koos. Need edastasin ooprile (tegeleb vangidega, kes normaalselt käituda ei oska) ja nad panid selle venna kartsa ehk 69. Küsisin, et mis see 69 endast kujutab ja sain vastuseks, et üldiselt on betoonil olemine ja WC on räpane. Aknad on väiksed, mistõttu ei näe sealt eriti midagi peale müüri. Õhtul kella kümnest tuuakse madrats ja muu voodipesu kambrisse ning hommikul kell 6 võetakse ära. Terve päeva peab olema ilma pehmete asjadeta, et kui lesida tahad või päevast uinakut, pead seda kõval asemel tegema. Suitsetama ka ei lasta ega teiste vangidega kokku. Oled täielikult teistest eraldatud, et ei saaks anda teistele käsklusi mida pealekaebajaga teha. Selline pidavat see 69 olema. Ühesõnaga koht, kus on kõige hullem olla. Seda venda hoiti seni seal seni, kuni ma välja sain. Edasi oli suhteliselt rahulik seal, kuni järgmine terror tuli (Kalev Kähr). Ise nägi välja siuke pisike kääbik, vaata, et jääb jala alla. Ülbitses küll palju aga samuti ei midagi tõsist. Teiste vendade juuresolekul üritas kõva venda mängida aga nii kui kahekesi jäime, oli tal sitt püksis. Kahekesi jäädes ei teinud ta ühtki piiksu, muidu mölises küll nii, et maja kajas. Kongid olid 2-kohalised, kuid olime kõik üksinda kongides. Wc oli seal väga normaalne, kraanist tuli nii kuuma vett, et lausa auras. Vähemalt kambris oleva wc kraanil sai veetemperatuuri muuta vastavalt vajadusele. Hommikusöök ja lõunasöök olid suhteliselt head, aga õhtusöök oli vesine. Hommikuti putru, lõunati erinevaid prae moodi toite ja õhtul vesised supid. Lisaks anti sepikut, hommikul 2, lõunal 3 ja õhtul 3. Kuna ma olin motivatsiooniprogrammis sees, sain lisatoitu. Seda polnud küll palju aga abiks ikka ju. Lisatoiduks nädalas oli siis: esmaspäeval jäätis, teisipäeval juustusaiad, kolmapäeval praad ja küpsised, neljapäeval moosisaiad, reedel šokolaad, laupäeval ei olnud lisatoitu ja pühapäeval oli burks. Burks oli ülihea seal, ei mäkist ega hessist ei saa nii head burksi kui vanglas sai. Raamatukogu oli kord kahe nädala tagant, ning siis sai ka ainult 5 raamatut võtta. Ma võtsin naise soovitusel kõige paksemad mida sai, kuid iga kord said raamatud mõni päev enne läbi loetud kui uus raamatukogukülastus tuli. November möödus nii kiirelt, et ei saanud arugi. Vanglas lugesin raamatuid ajal kui polnud midagi teha, muidu ma ei vaata raamatute poolegi. Poepäevad olid ka 2 korda kuus. Sealt sain osta vajalikke asju, toitu, kõneaega ja juua. Esimesel poepäeval sõin ennast haigeks nii, et arst tegi mulle kolm süsti kanni peale. Maost ajas hapet üles, kõht oli paistes, hammas ja pea valutasid. Need süstid mõjusid kiirelt õnneks, varsti oli juba hea olla. Need mõjusid nii hästi, et järgmine päev ei tahtnud jalgu alla võtta. Need tegid jalad tuimaks, lisaks tegid need veel kõhu lahti. Enamus tollest päevast istusin wc. Vanglas tarvitasin unerohte, sest olid unehäired. Et neid saada pidi ootama arstijärjekorras paar nädalat. Lõpuks kui sain arsti juurde, andis ta algul mulle palderjani, mis ei mõjunud mulle üldse. Paar päeva hiljem sain uuesti arstiga kokku ja siis andis juba õiget unerohtu, mis ikka lausa niitis jalust. Kuna arst oli see, kes paneb toidunorme paika, küsisin lisanoosi ning vestlesin teemal, miks antakse sepikut ja mitte leiba. Selle peale ütles ta, et osadel vangidel pidi leib kõrvetisi tekitama ja selle pärast sai leiva asemel sepik pandud. Ütles veel, et poed käivad, sealt saab osta. Kuid omast kogemusest nägin, et iga kord kui leiba tellisin, toodi mulle kohe aeguva kuupäevaga. Kaebused poest ostetud toidu üle tuleb kohe valvurile teada anda, sest hilisemaid avastusi nad enam ei aktsepteeri. Poed käivad sedasi, et sulle antakse 2 A4 lehte. Ühel lehel on toodete nimekiri, teisele kirjutad toote, mida tahad. Kui poe päev on, siis tuuakse asjad, mida tellisid, kambrisse. Asjade üleandmisel kontrollitakse kaup kohe ära. Magamine oli seal kõige hullem, minul vähemalt. Tihti ärkasin isegi rohtude mõjuajal öösiti üles, kuna südamesse lõid valud armastatud naise pärast. Raamatuid lugeda ma ka mõttega ei saanud, sest mõtted keerlesid ainult oma musi (Helen) ümber. Õnneks saime omavahel kirju saata käsikirjas ja võimalusel helistada. Kui sain tema kirja või sain talle helistada, oli mu südames rahu. Olin õnnelik, kui sain musi häält kuulda. Võin omast kogemusest öelda, kes vanglasse lähevad ja neil on pruut, kes neid ootab, siis välja tulles on tunded ja emotsioonid laiali ning see võib suhte katki teha. Meil musiga õnneks nii ei läinud aga ega palju puudu polnud. Tulles tagasi vangla avarustesse. Iga päev oli õhtuti mängutoas olemine, sai mängida koroonat, pinksi ja mingit lauajalgpalli. Hea ajaveetmiskoht. Seal oli ka telekas, mida sai vaadata ajal, mil seal ruumis oldi. Valvurid küll oma tööd tõsiselt ei võta, nagu varem uudistest on räägitud. Paljud rääkisid, et nad tulid selle pärast valvuriks, kuna ei tahtnud kaitseväkke minna. Memmekad valvurid sellised. Nende silme all jagatakse suitsu siseruumis ja nad ei tee mitte midagi selle peale. Kuid on seaduses kirjas, et Vangla siseruumis on suitsu omamine keelatud. Rääkimata kambris suitsetamisest! Pesemine oli üks jubedamaid asju, ise ei saanud vee kuumust reguleerida ja see oli vahelduva eduga tulikuum ja samas jääkülm. Pesemas sai käia 2 korda nädalas. See sealoldud aeg möödus kiirelt. Novembris hakati ilutulestikku laskma ja selle nägemine iga jumala päev ajas närvi juba. Jube raharaiskamine ikka ja siis nutetakse, et raha pole ja palk väike. Kuid rakettidele raisata saavad küll! Kambritesse oli sisse ehitatud raadio 4 kanaliga: Vikerraadio, Raadio 2, Raadio 4 (rus) ja Skyradio (rus). Olen küll eestlane, kuid meeldis kuulata Skyradiot, sest sealt tuli pidevalt muusikat. Minu aja lõpu poole taheti mulle nuga anda, kuna tegin ettekandeid valvuritele. Kuid vangidel ei õnnestunud mulle viga teha. Enne välja saamist sain üksi käia mängimas erinevaid videomänge. Eks kui keegi tahab saada teada täpsemalt üht või teist asja, küsigu! Omast kogemusest võin öelda, kui teil on elukaaslane, pöörake talle tähelepanu. Mina seda ei osanud teha ja sellega kaasnes palju tülisid, mis nüüdseks on lahendatud, kuid aeg-ajalt hõõrutakse ikka nina alla neid hetki. Ma olin tol hetkel megaõnnelik kui oma musi nägin, kuid vangla rikub inimese tundeid ja ma ei osanud seda rõõmu väljendada kahjuks. Ma olen rõõmus, et mul on nii ilus, tark, mõistev ja otsekohene naine. Kuid see otsekohesus tahab mul harjumist, sest mind on eluaeg ümbritsenud inimesed, kes räägivad ümber nurga. Kuid meie puhul on näha, et me oleme üksteise jaoks loodud!

BY KRUUSAMÄE

Severim! 11