Tüdruk
istub üksinda pimedas toas, kammib oma juukseid, ise põrnitsedes
arvutiekraani. Silmad on täis valgunud valupisaraid, mis tulevad
südamest, hingepeeglist, armastusetoast. Ta tõmbab kammi järjest
tugevamini läbi juuste...pisarad voolavad üle põse, jättes järele musta
juti. Kuid, ei ühtegi grimassi..mitte ühtegi häält..kui
üks hetk kamm kukub käest ja tüdruk variseb lauale hakates kogu hingest
nutma. Ta kuuleb samme ja tõmbab värisevate kätega üle näo, silmade,
pühkimaks viimsed kurbuse märgid. See on ema: " Kas sa nutsid?"..."Ei,
see ei olnud mina, telekast" Kuid ta teeb, et see oli vale, kuid samas
teab, et tal ei ole õigust neile pisaratele, see on ta enda süü. Tekkib
küsimus, mis seal arvutiekraanil oli?
Seal
oli tema armastatust pilt, kuid seal fotol oli ta koos kellegi
teisega...kellegagi, kes teeb ta õnnelikuks. " Enam ma ei nuta, ei
!"...mööduvad aastad, kui tüdruk naaseb oma lapsepõlve koju ja teeb oma
vana, tolmunud arvuti lahti. Loeb vanu kirju ja leiab selle pildi.
Ajalugu kordub ja tüdruk puhkeb nutma kogu hingest nagu tol ajal, kui
oli pisike plikake.
Aeg ei paranda haavasid see on vaid sõnakõlks...
Henüz hiç yorum yapılmamış.
Yorumunu bırak, tartışmaya başla!