Kust võtab üks inimene õiguse teisele haiget teha? Ma olen seda varemgi küsinud, aga ikka ja jälle ma mõtlen selle üle. Kust ta võtab õiguse keegi jalge alla tallata ja siis teha nägu, et hoopis tema on see, kellele liiga tehti. Tema on see, kelle kätt hoitakse ja pead silitatakse, kuna ... tema on ju kannataja. Kuid see, kellest ta üle sõitis, peab ise kõik killud kokku korjama ja kuidagi edasi minema. Haiget saab teha muidugi mitmeti. Füüsiliselt, vaimselt, otseselt ja kaudselt. Kuid kõige valusam on see, kui sa oled mingil eluhetkel kellelegi endast ehk liiga palju rääkinud. Mis iganes siis selle põhjuseks ka ei olnud. Üksindus. Valu. Vajadus rääkida. Vajadus kellegi järele, kes kuulaks. Ja siis.... Et saaks sulle haiget teha, tuuakse see maailma ette. Palju seal tõtt on või palju sinna juurde pannakse, ei huvita kedagi. ja kui sa lähed ja püüad enda eest seista... Siis oled sa... Kõike muud kui tore.

Või kui tapetakse inimese vaim. Kõigepealt koduseinte vahel. tasapisi ja igapäevaselt. No stiilis: sa oled saamatu, sa oled mõttetu, sa oled vaene/rumal/nokid nina/liigutad jalga/sööd kahvliga ja ei kasuta mitte kunagi nuga... Mis mõttes sa nagu nii teed? Mis iganes need asjad ka ei ole, aga neid on palju. Tillukesed, aga hulgi. Ja kui koduseinte vahel nö igavaks läheb, tehakse avalik hukkamine. Samad asjad, aga seda kuulutatakse kõigi ees. Häbitult. Teadlikult. Sest see, kuidas see haiget teeb, see on teada. Kust see õigus võetakse, ma ei saa aru. Jah, meie kõigi elus on ette tulnud, et armastus saab otsa. Olgu, saab. Aga miks ei saa minna laiali nii, et eraelu jääbki eraeluks kahe inimese vahel. Miks ei saa minna lahku nii, et istume maha, räägime asjad klaariks. Mõtleme, mis edasi saab. Õigemini kuidas, kuna asjasse on reeglina ka lapsed kaasatud. Kuidas seda lastele rääkida nii, et nad saaksid asjast aru ja nii, et tekiks võimalikult vähe kahjusid. Ei, kõike tuleb ikka teha nii, et maailm oleks laastatud ja kahjud loendamatud. Ja ikkagi: kust võtab üks inimene õiguse teisele haiget teha???

Igat inimest saab päästa üks kord. Ei, õigemini üks inimene saab päästa teist inimest ainult üks kord. Lihtsalt sellepärast, et sa annad endast selle korraga nii palju ära. Sa kuulad, elad kaasa, annad nõu, hoiad kätt ja... vead teda august välja. Sentimeeter sentimeetri haaval. Enne seda viskad ennast ka sinna auku, sest kuidas muidu sa teda sealt välja tooma hakkad. Ja nii te tulete. Tasakesi. Päev päeva järel ja ennastsalgavalt. Ühel hetkel aga juhtub paratamatu. Aitaja armub. Kas see on suur ja sügav armastus, see on nii ja naa. Ta võib seda armastuseks pidada, kuna ta tunneb ennast vajalikuna ning ta on muutunud selle teise jaoks oluliseks. Ta teab iga pisiasja... Koduseid muresid, muresid armukesega, töömuresid... Ta teab kõike. See on tema elu igapäevane osa. On see siis armastus? Midagi see siiski on. Kiindumus? Armumine? Hoolivus? Tunne, et oled vajalik? Või kõik kokku? Lõpuks ei omagi see tähtsust. Tähtis on see, et ta on oma sõbrale olemas ja aitab. Öösel, päeval... Ta on ainult telefonikõne kaugusel ju. See ei ole üldse kaugel. Abivajaja võtabki seda kui tema elu loomulikku osa. Ühel hetkel tõstab ta kogu oma murekoorma selle kuulaja õlule. Teadlikult või teadmatult, see ei oma ka enam tähtsust. Ja nii see aitaja siis elabki kahte elu. Enda mured, tema mured... Kuni ühel päeval juhtub see, et ta enam ei jõua. Sest ta tunneb mingit kummalist tõmmet selle inimese poole ja seda kõike on liiga palju. Kõigest hoolimata ei pane ta ennast selles loos esikohale, sest... Ta ei saa ju. Ikka kuulab ja aitab ja nutab koos abivajajaga... Ikka veab teda sellest august välja... Ja nii kuid.... Palju kuid... Ühel hetkel on ta sattunud ka sellesse keerisesse, kuhu ei ole mõtet oma nina toppida... Ei ole mõtet arvata, et oled selle inimese jaoks oluline... Ja siis saad sa aru - sellest sopamülkast olete te koos välja tulnud, aga... Abivajaja on sinna otsustanud tagasi minna. Ei, mis minna, suisa sinna sisse hüpata. Sest kõik see, mis on seal sügaval sopa sees, see on oma. Mis sellest, et ess, aga oma. Nagu Jää-ajas: -"Pean ma seda sitakuuli veeretama, seda peaks ju igal pool leiduma?!"
-"See on mu ema pärand". Täpselt sama. Aga sedapuhku kukub ta sinna auku üksi. Enam ei ole seda abistavat kätt ja sõpra, kes teda sealt sentimeeter sentimeetri haaval välja tooks. Abiandja istub sellesama augu serval, naudib päikesepaistet, kõigutab jalgu ja mõtleb: milleks seda kõike oli vaja teha? Anda endast nii palju, olla olemas, toetada, nutta, lasta ennast alandada ja milleks? Sellel hetkel on selge: igat inimest saab päästa üks kord. Aeg on edasi minna. Jätta abisaaja oma sitakuuli veeretama ja ise minna päikese poole.

Severim! 1