2. veebruar – üks taliharjapäevi.

Taliharja tähistamine on iidne komme. Vana-Roomas peeti luperkaale (lambakarjuste jumala Lupercuse järgi), mis tulid veel varasema februa asemele. Puhastus- ja lepituspüha februa järgi on saanud nime veebruar.

Nende pidustuste eesmärk oli puhastada Rooma enne kevadet ning levitada tervist ja viljakust. Alasti ülikud ja magistraadid jooksid mööda linna ringi ning lõid inimesi nahkrihmadega.

Vana-Roomas sirutasid paljud naised käe välja, sest uskusid, et rihmaplaks vähendab sünnitusvaeva või aitab sigimatul eostuda.

Erinevalt katoliiklastest ja ortodoksidest (nemad austavad 2. veebruaril “neitsi Maarjat, kes pehmendab kurjasid südameid” – selle poolt olen minagi täiega!) ei ole küünlapäev suuremale osale protestantidest enam kuigi oluline.
Küll aga on see säilinud inglise rahvaluules kui tähtis ilmaennustamise päev. Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.
“Kui küünlapäeval taevas klaar, siis talve tuleb veel üks laar; kui küünlapäev on vihmast märg, siis otsa saabki talve järg.”

Kuna tegemist on naiste pühaga, olgu lisatud ka üks ilunipp: “Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine /.../, mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.”


Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi.
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne.
Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.
Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt.
Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=346 saad teada palju naistepunast

Severim! 1