Kasteniiskena ulatad huuled
ja siidiussina pehme su nahk,
sosinat nii tasast veel kuulen,
silmades sul vilkumas on täht.

Armastus meil vallutanud hinged,
põimuvad ümber kehade käed,
ei rõskus,ega tuulgi nii vinge,
kustuta lootust,sest seda küll näed,
et olles me leidnud nüüd selle,
mida tundmusteks nimetada saab,
selle endast vaid kingiksin sulle,
alles jätaks vaid jalgealuse maa.

Severim! 2