Tuul rabistab lehti maha,
pilv kihutab rutuga,
ja sügav sügisekaha
käib üle karjamaa.

Siin istun ma kase alla,
kuis enne istunud ma,
kui enne, tuul kisub puist lehti
ja keerutab nendega.

Need kadunud kevade keeled,
mis hõisanud kevade aul,
neis helisend ööbiku hääled,
olnd iga lehe all laul.

Nüüd iga leheke langeb
laul mahe murule,
siin iga leheke langeb
laul mulle südame.

Siin iga leheke räägib
neist kadunud lehtedest,
mis kõledad sügisetormid
on kiskunud südamest.

Severim! 5