Kord sõbrunes Rikas Vaesega ja kutsus teda enda juurde külla:
Tule,sõbrake! Tule,kullake! Sellega sind ka kostitan.
Vaene tuli lõunale nagu kutsutud külaline kunagi.Rikas keetis piimaga putru,määris seda õhukese kihina taldrikule ja asetas sõbra ette: Söö sõbrake,ära põlasta,ma just keetsin.
Vaene sõi keelega,ei saanud midagi kätte.Rikas aga sel ajal muudkui sõi ja sõi,kuni puder otsa sai,ütles ta Vaesele: Anna andeks,Vaeseke,midagi muud mul sinule pakkuda ei ole.
Aitäh sellegi eest,vastas Vaene tusaselt: Sina sõbrake,tule homme minu juurde:
Hea küll,Vaene,tulen,miks siis mitte tulla,ütles Rikas. Järgmisel päeval tuli Rikas Vaese juurde. Vaeseke keetis liha, porgandeid ja kartuleid, hakkis kõik pisikesteks tükikesteks,pani pani kaelaga kõrge kannu sisse ja asetas kannu Rikase ette lauale:
Söö, sõbrake, palus Vaene.Rikas nuusutas, oo, küll oli maitsev roog!Tahtis ammutada,ei saanudki. Küll proovis, kuid midagi ei aidanud.Aga Vaene ei raisanud asjata aega, suskas pea kannu sisse ja sõi tükikese tükikese järel,kuni oligi kõik otsas.
Anna andeks,sõbrake,ütles ta, kui oli kannu tühjaks söönud. Rikas vihastus,isegi ei tänanud külakosti eest. Tema oli ju lootnud, et sööb terveks nädalaks ette, nüüd aga pidi koju minema, ilma et oleks ivagi hamba alla saanud. Sellest ajast peale loobus Rikas Vaestega sõbrustamisest.

Severim! 1