Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.
    Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus
                                     ja mineviku jaoks olevikus.
    
          Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud.
          Samas algab see, mis alati on olnud.
             Lootuste ees oleme kõik võlgnikud.
             Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud.
                Elust oleme kõik sõltlikud.
                Surmale oleme kõik kõlblikud.
                   Õhtute ürgkollane tolm.
                   Õhtute pürgkollane tolm.
                   ühtute mürkkollane tolm.
    
    Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.
    Usun kogemuste kiuste.
    Usun luhtumusi luutes.
    Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.
          Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.
          Usun halastamatult. Usun alistamatult.
             Usun uskumisevahendeid valimata.
                Usun --- näinuna õnne silmi.
                   Ilmsi nagu ilmutust.
    Tõsinema on nende pilgud tunginud mu naeru ja naerma mu tõsidusse.
          Usun --- kuulnuna õnne häält.
             Ta kõlas võltsimatult nagu unelm.
    Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu eatut
             tarkust ühe vastammuse õhtu kollases tolmuorkaanis.
    
             Õhtute mägikollane tolm.                      
             Õhtute kadukollane tolm.
             Õhtute heledalt elukollane tolm.
    Eelõhtute ägenev tolm.
          Teostumisõhtute sädelev tolm.
             Järelõhtute värelev tolm.
    Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
                talumatult kindlaks ja kauniks.

Severim! 2