Ma võin ju olla kena, mul võib olla hea iseloom, ma olen hooliv ja sõbralik, ma naeran alati. Nii palju kui võimalik, sest mul on nii hea, kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse, ka mina olen haavatav, ka mina saan haiget, ma ei pruugi seda välja näidata, sest mulle ei meeldi haletsemine, lohutamine. Ma saan ise oma asjadega hakkama, ma saan oma muredest üksi jagu, mul pole vaja et teised minu pärast muretseksid, ei, ma ei taha seda, ma võtan elult kõik, mis võtta annab, mul on hea elu, kuid kui minuga halvasti käitutakse, käitun mina ka. Ma võin olla vastikum kui keegi teine, aga te ei tea seda. Te näete ainult mind, kes naerab ja naeratab päevad läbi, aga te ei näe minu sisse, kuigi te võiksite. Ka minul on süda millele on palju kordi haiget tehtud, ja on haavu mis ei parane kunagi, isegi kui ma homme jälle naeran, mu süda valutab ikkagi, nii kaua kuni keegi selle terveks teeb, nii kaua kui keegi lõpuks suudab mu haavu parandada, aga seda kedagi jään ma vist elulõpuni ootama.

Severim! 9