Tahaks nutta, karjuda, halada,
kuid miskit pole enam parata....
on hinges vaid piin, valu ja igavene ahastus
ja ära kadunud on päike...
on nii pime ja tuuleke väike..
minu südamest läbi puhub see tuuleke väike..
puurides suuremaks valu..
kuhu küll kadus see päike..
on jälle nii külm ja on kõle
ja miski torgib mis kole..
seisan üksi ma lagedal orus,
oma hinge peidan siin mägede varjus,
kaitsetuna siit otsin ma tuge,
kuid on vaid tuul ja pimedus nii kõle..
mis külma eest kaitseks küll mind,
kes tuule eest varju küll pakuks,
sest tundub et olen eksinud teelt..
sest pole sind ei paista enam päike..
mida üksi nüüd edasi ma teen...
tagasi sooja ma tahaks,
sinna kus paistab päike,
minu hinges
meeles
ja südames...





mitte keegi ei saa iialgi kedagi omada... kuid alati saab hoolida, mõista, andestada..... ja tunnistada et igaühel on oma vead....... kuid igas inimeses on olemas ka midagi head...... usun seda siiralt ja tean et ka minus on midagi head....

Severim! 1