Küll naerdi ja lauldi, küll sätendas vesi!
Koos lõbusas laevas hulgakesi
me muretult sõitsime õõtsuval veel,
me selts oli lõbus ja kerge mu meel.

Siis iilid me laeva karile heitsid.
Vees sõbrad märja haua leidsid.
Neid kodumaal põhja viis tormihoog,
mind Seine'i randa heitis voog.

Nüüd jälle sõidan uues laevas,
kesk uusi sõpru, peal võõras taevas;
ja võõras laine nüüd kanab mind.
Kui kaugel on kodu, kui raske on rind!

ja jälle hõiskavad, laulavad huuled
ja naksuvad lauad ja vinguvad tuuled-
ja taevast kaob viimane täheke:
rind raske, mu kodu-kui kaugel see!


Pühendusega Kallile Isale! (W)

Severim! 1