Valge liblikas mustal asfaldil-
justkui karikakar leinariietel.
Kuigi karikakrad pole matuselilled.

Liblikas istus su kinga kõrvale juhuslikult.
Ta võinuks istuda ka su juustele,
kus ta vari oleks olnud
nagu auk valges lipus.
Sest praegu me alistume mõlemad.

Ära usu, kui öeldakse:
keegi jättis kellegi maha.

Lahkuminek on alati mõlemapoolne,
sa ju tead seda sama hästi kui mina.
Väljakangutatud kivist jääb maasse jälg,
ja kivi küljes on mullatükid
justkui puruks rebitud juured.
Maa kutsub kogu aeg lehte,
kuid leht langeb puult alles siis,
kui oks teda enam ei hoia.

Kas tead, mida näevad lahkujad,
vaadates teineteise silmadesse?
Nad näevad kuristikku.
Ja kuristikus lamab laip,
mille kohal tiirlevad kaarnad.
See laip on armastus-
või olgu ta nimi mis tahes.

Kui tunnete kevadine suurvesi
purustab kõik, mis jääb teele,
siis taastamistöödele tuleb
morn mees,
kelle nimi võib olla ka mõistus.

Kuid mälestused ei lenda
minema nagu see liblikas.
Samuti pole nad
vaid lilled värskel haual.

Severim! 1