Sa ütlesid: "Näkku ei lööda"
ja südamesse mind lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

On otsitud saari ja mandreid,
mina otsisin inimest.
Kinni tuisanud tunnete hanges,
olin hulkuja hiline.

Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
mina usu ja siiruse jõuga
sinu valed kõik tagusin tõeks

Möödakäijate irvitus jalus,
üha vähem kammitses mind
Ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.

Minu nime ja julguse najal,
sinust jalgadel seisja sai.
lõpuks mõistsin, sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.

Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõid.

Urmas Alendri laul

Severim! 1