.

Tuul puhub. Rannal on paar punaseid kingi. Need lebavad liival ja ootavad oma omanikku. Omanikku, keda enam pole. Kas tõesti on ta läinud? Tundub, et on. Temast jäi maha kurbusest hingetu ja närviliselt edasi-tagasi kõndiv sõbranna. Ta ju tahtis ainult veidikene ujuda, sosistas heledapäine tüdruk endamisi. Ta oli meeleheitel. Lõpuks karjus ta mere poole: Miks võtsid sa ta minult? Tüdruku silmad olid nutmisest punased ja ta oli endast väljas. Ta käed värisesid kui kummardus mahajäetud kingade poole, et neid maast tõsta. Need kaks kingakest olid ainsad esemed, mis jäid maha tüdrukust kes kadus lainetesse. See õudusunenägu on piinav ja lõputu. Kõik see algas 3 päeva tagasi, koolisööklas.
Agnes ja Liisa istusid ja sõid koos teiste klassiõdedega söökla eelviimases lauas lõunat ja naersid kui nende poole kõndis Oliver. Nendeni jõudes ütles oliver Agnesele: Meil oleks vaja rääkida. Agnes tõusis püsti ja järgnes Oliverile. Liisa jäi neile järele vaatama. Jõudes teise korruse koridori lõppu, kus ei viibinud ühtegi õpilast ega koolitöötajat, jäi Oliver seisma, Agnes otse tema selja taga. Agnes küsis murelikult: On midagi juhtunud? Arvad, et sellel kõigel on mingit mõtet? Me saame üha vähem koos väljas käia ja sa leiad alati vabanduse kui sulle helistan. Mis asju sa Marekiga ajad? küsis Oliver. Ma aitan tal keemiat õppida. Ta ei saa ausalt millestki aru ja koos on ka lihtsam õppida, oli Agnes ähmis ja imestunud, et Oliver nii rääkis nagu hiiliks tüdruk eemale, et mitte poisiga koos olla. Kuid Oliver oli kindel, et nende vahel on midagi: Mina selles nii kindel küll poleks, ja ma arvan, et nii ei tasuks küll jätkata. Aga sõpradeks võime ikka jääda. Anna andeks, kell helises. Pean minema. Ma helistan sulle õhtul. Ja ta tõttas minema. Agnes jäi sinna samasse seisma vesi silmadesse valgumas. Silmi pühkides ruttas ta ka ise tundi. Liisa ootas teda geograafia klassis juba. Ta istus oma kohale Liisa kõrval ja võttis oma õpikud kotist välja, ise silmi taskurätikuga kuivatades. Mis juhtus? küsis Liisa. Meie vahel on kõik läbi, sõnas Agnes läbi pisarate. Kui tüdruk oli peale tunde Liisale enda ja Oliveri vestlusest rääkinud, ei osanud sõbranna sellele esialgu midagi vastata. Võibolla vajas ta sinuga koosolemiseks rohkem aega? Pakkus Liisa. Ma ei tea. Ta rääkis oma arvamuse ära ja läks tundi. Ma ei jõudnud midagi vastatagi. Tundub et kõik on läbi, ütles Agnes uuesti nutma puhkedes.Koolist koju jõudes, vajus Agnes voodile ja nuttis oma patja ja jäi magama. Üles ärgates meenus talle, et Oliver pidi talle helistama. Kell oli juba palju. Ta läks alla kööki, kus ema tegi viimased koristused õhtusöögist ning küsis: Ema, kas mulle on helistatud? Ei kallis. Kuid sulle tuli täna kiri. Vaata sinna laua peale, ütles ema, osutades koridoris seisvale lauale. Agnes avas kirja ja luges. Ta oli vastu võetud ühte parimasse kooli riigis, kuid mis asus tema kodust väga kaugel. Nüüd oli ta kindel, et sinna ta läheb. Võimalikult kaugele mälestustest ja Oliverist.
Kätte jõudis laupäev. Oli pilvine ja väga tuuline ilm. Oliver ei olnud kaks viimast päeva Agnesega vestelnud ega ka helistanud. Õhtul messengeri sisenedes hakkas Oliver ometi temaga kirjutama. Ma sain Mainkamphi sisse, rõõmustas poiss. See oli sama kool, kuhu oli sisse saanud ka Agnes. Tüdruk oli sõnatu ja lahkus vestlusest. Ta lülitas arvuti välja ja helistas Liisale, et too temaga jalutama tuleks. Viimane oli nõus ja nad kohtusid rannas. Nad jalutasid veidi ja selle ajaga jõudis Agnes sõbrannale rääkida Oliveri kooliuudisest. Agnes oli lootnud, et kui ta sinna kooli läheb, saab ta poisist võimalikult kaugele ja võibolla suudab ta poisi unustada. Kuid nüüd oli tüdruk nõutu ja ei osanud midagi peale hakata. Hetkelises vaikuses kõndides, astudes pehmel, veidi niiskel rannaliival, võttis Agnes oma punased kingad, mis ema talle Saksamaalt tõi, jalast ja kõndis vee poole. Ma tahan veidi ujuda ja mured unustada, kasvõi hetkeks, sõnas ta. Liisa jäi teda rannale ootama. Tuul sasis ta juukseid ja vihma hakkas tibutama. Agnes aga kõndis ja kõndis aina sügavamale vette. Veel korraks silmas Liisa tema tumepruune juukseid kui äkki oli see kadunud. Liisa hõikas Agnese nime mitu korda. Tüdruk ei vastanud ja teda ei olnud ka näha. Umbes minut seisis Liisa vee juures täiesti liikumatult, silmist pisaraid langemas tema õhetavatele põskedele. Ta ei tednud, mida teha.

Kõiks see oli nii uskumatu, miks tegi ta nii? Kas tuul oli ikka nii tugev, või oli valu südames niivõrd tugev, mis teda vette sundis? Miks jättis Agnes ta maha? Miks? Painama jäävad küsimused, millele vastust ei saa. Mitte kunagi.

Severim! 1