. .

Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? Õnnest ? Pisaratest ?
Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese .
Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.
Kui me saame olla keegi selline , milleks siis kõik muu ? Milleks ?
Kõik mu jalutuskäigud muutuvad tihedamaks aina tugevamas ja tugevamas sajus .
Ma ei suuda enam varsti mõelda soojale ja heale tundele . Ma ei suuda varsti enam naeratadagi .
Suudan vaid nutta ja rõõmu tunda hetkeliselt . .
Suudan vaid olla see , kes ma pole kunagi olnud . .


Ja  arusaamatuste vältimiseks , paluks seda juttu mitte kopeerida ilma Minu loata .
Et , mina olen autor :]

Severim! 2