. . .

Ma kardan, et jään sinust ilma.
Ma ei taha seda.
Ma ei taha olla see sama üksikult uitav hunt, kes ei leia oma õiget asukohta.
Ma armastan sind, sa tead seda.
Siiski ei anna sa endast märku, ei mingisugust, ei ainsatki telefonikõne.
Isegi minu meilbox seisab tühjana. (Ainult rämpskiri kopitab juba mitmendat päeva.)

Ma hakkasin meenutama iga viimastki koos oldud hetke.
Mälestused - need on ainsad millele ma veel toetun.
Mäletan, kui kohtasin sind esimest korda.
Siis mulle ei lugenud, kas olid minu oma või ei…
kuid ajapikku olen õppinud sind armastama kui mees…
armastama ja usaldama kui sõpra, rohkem kui sõpra - mõttekaaslast.
Kuigi viimasel ajal on meie mõtetevahetus olnud veidi napivõitu.
Aga mis sest - võib-olla on see aeg otsas.

Ma ei taha, et me tülitseks ühe teetassi või kahvli pärast.
Või selle pärast, kellel on õigus või mitte.
Tahan vaid sinu säravaid silmi ütlemas: “Kõik on korras, ma olen siin.”

Ma ei taha olla jäme, et sulle mitte helistada.
Miskipärast ootan ma et sa seda ise teeksid.
Ma sooviksin, et sa andestaksid mulle kõik minu patud ning võtaksid sellisena nagu ma olen.
Sest nii või teisiti ei ole ma iialgi kellestki nii palju hoolinud kui sinust…
Ja ma olen nõus kõik vead parandama ja nii palju kompromisse tegema, kui on vaja sinu südame uuesti täitmiseks…

Ma armastan sind, sa tea seda igavesti.
Sest samamoodi ütlesid ka sina mulle…

Severim! 2