Kui te vaid suudaksite anda endale need minutid, et see läbi lugeda, siis ma kinnitan, et te ei kahtese .

Mul pole sind enam vaja, ütles Esimene.
Mine ära, ma ei vaja sind, ütles Teine.
Sa oled minu jaoks surm, ütles Kolmas.

Nõnda kadusid maailmast emotsioonid, lootused ja usk. Minu usk, minu emotsioonid ja lootused.
Mäletan, ei, tõden, et sellest on omamoodi muster kujunenud. Elades elu pessimistlikus optimismis, kus sa ei saa kelleltki loota muud, kui ainult kõige hullemat ning ainult meeldivalt pettuda, on kuidagi lihtsam. Ja isegi põnevam.
Siis saan endale alati öelda - mis ma ütlesin, sest ma tean juba ette ära nende lootuste rumalust, nende petlikku headuseillusiooni.
Täna kõndisin rabiseva vihmasaju niiskes rüpes ning mõtlesin, mis on armastus. Mis on hoolimine. Kas ma üldse olen kunagi nende tunnete tõelisest olemusest aimu saanud. Viimati kui sind nägin, kõik näis nii idülliline, tundus, et sa tõesti hoolid minust, kuid see illusioon paljastas end peagi. Ma ei suutnud näha, kas sinu suure armastustuhina oligi siis põhjustanud süütunne või miski muu, ei suuda ega julgegi senini täpselt aru saada. Nõnda ma siis ei mõtle sellele enam, sest teadmatus on õnn.
Taevas on nii sünge, ainult väike lapike heledat ala suure halli masenduse sees. Triivivad pilved kui eksinud hinged üha rändamas, sihitult või sihilikult hukatuse ja uuestisünni tüütul teel. Suur põlenud puu, mis mulle aknast vastu vaatas, kui enne toast laia õue silmitsesin, jutustab enda kurba lugu, lugu sellest, kuidas kunagi ka selles majas oli armastus, kuidas siingi on naerdud ja elus uut mõtet nähtud. Jutustab minevikust, mis enam iialgi korduma ei pea, mis iialgi korduda ei saakski. Ja mis samas kordab ennast igal hetkel, mil inimene elab ja hingab. Sama surnud kui see puu, on inimeste lootus ja õnn. Üks inimene teeb teise õnnetuks, ise seda teadmatagi ning suudab seejuures ise veel hämmelduda, kui kuuleb hirmsast ülekohtust. Ammugi ei juhtu seda, et keegi midagi säärast enda poolt tunnistaks - keegi ei taha uskuda, et elades jääb temast maha laibarida või ahervaremetes tuhaväli.
Inimene ei saa olla õnnelik, kui ta liialt palju küsib - teadmiste raske koorem ja vastutus nendesamuste teadmiste ees rõhuvad meid surmani või mis veel hullem, viivad meid ise surma. Teadmatus ja lihtsus on rõõm, mida paljud ehk maitsevad ja mida teadjamad kadestada võivad ise seda muidugi aimamatagi, mida nad täpselt nii väga ihaldavad. Nagu ikka, elame me elu mõtte otsingutele ja teadmisele, et seda iialgi ei leia. Nii poleks ju aus.
Tume asfalt krõbiseb raskete saabaste all, kruusatükike on nina alla kinni jäänud ja tekitab nüüd kerget ebamugavustunnet. Kuid mind see ei häiri, pigem on see ehk isegi hea - reaalsus tuletab end meelde ja ei lase mu hingel vabalt uitama kaduda. Ma lihtsalt kardan seda, sest iial ei või teada kes/mis tagasi tuleb või kas üldse enam kedagi tuleb
Niiskus poeb hinge ning muudab selle rõskeks, sama rõskeks kui on olnud mu süda ja meel. Sa korjad maast ühe närtsinud õie, kes teab mis taim või umbrohi see olla võiks, kollase õie, pisikese ja hapra, ning ulatad mulle. Säde su silmis, imetilluke välgatus, mis reedab su tundeid ja mõtteid, paneb mindki heldima. Ma ei saagi aru, kas on see pisar, mis mööda mu põske kaelale valgub või lihtsalt üks üles soojenenud vihmatilk. Sulanud kurbus.
Kollane õieke peidab endas paradiisi, õndsat teadmatust ja lõplikkust, kus enam ei paista päike ega saja vihma. Enam ei külmeta mu siniseid sõrmi talvine pakane, enam ei tunne ma valu ega kurbust, enam ei armasta ma sind ja sina mind, sest paradiisis oleme me üksi, kuid õnnelikud. Lilleke ütleb mulle, et paradiis ongi just see, kus meid mõistetakse ometi kord õigeks, vabaks otsimast endale terve elu seda ühte ja õiget, terve elu sõltuvust kellestki teisest - paradiisis seda enam ei ole. Seal pole enam keegi inimene selles mõttes, mis ta oli siin, maal, reaalsuses.
Nõnda me seisame, selles külmas sajus, kuid ei värise, ja vaatame teineteist.
Kust sa tulid? sosistan ma läbi sahiseva saju.
Sinu seest - sina tõid mu siia.
Ma langetan silmad su jalgadele ja näen, et sa kannad musti nöörsaapaid, mis nüüd vihma käes on kenasti läikima läinud. Mis kõik pori all peituda võib. Kiindun su saapaninadesse rohkem kui tarvis ja tajun su sõnades tegelikku tõde. Vastik äratundmine läbib mind, jälle ma tean. Aga mida, seda mõistus ei avalda.
Ei, mina ei toonud sind siia. Sind tõi minu armastus, kuid mina sind siia ei soovinud, poetan ma nukralt ja keerutan pihus pisikest õit, mis näib sama närbunud kui mu hingki. Surev loodus, peatselt saabub talv Ja alles nüüd saan ma aru igatsuse tõelisest tähendusest ning sellest, et me armastame ainult siis, kui teist poolt läheduses pole.
Ma ulatan sulle oma kahvatu ja külmetava käe ning tunnen, kuidas sinu soojus minussegi hakkab, kui sa mu kätt pigistad. Me ei räägi, vaid kõnnime ja teame mõlemad täpselt kuhu minna. Sõnu pole meie vahel enam ammu vaja, et teineteist mõista
Mina armastan sind ja sina mind, see on meie põrgu.

Severim! 6