ma näen, aga ei vaata.
Ma lepin, aga ei kaota.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan, reegleid jälgides nad purustan.
Kõike mäletan, vahel iseennast unustan, olen tugev, kuid vajan sind. Kallistan aga ei puutu, olen muutlik kuid ei muutu, naeratades pisaraid peidan.
Tahan luua aga lõhun, olen suur
aga ometi nii väike. Olen vaikne
aga räägin palju. Vahel näed mind
vahel mu varju,
ei ole ma igavik - olen vaid hetk.
Olen päev, mil säravad tähed. Saadan
su ära, kuid ei taha, et lähed.
Ma andestan, kuid ei unusta, tahan
teada, kuid ei küsi, olen vaid hetk,
mis ei püsi...

Severim!