Hinnake , KRITISEERIGE,kommige ja hinnake ikka rohelise näpukesega kaa:P

 

Head lugemist!

 

Eelmises osas: ,,Eeh,ma vist eksisin majaga,otsin Martinit aga ei usu,et ta siin elab.’’mõtlesin mu ruttu midagi välja,see naine oli tõesti hirmuäratav ja mul polnud mingit tahtmist temaga enam vestelda.Ma astusin aiavärava poole kui kuulsin järsku,et naine üle terve tänava nutma pistis.

,,Martin!Minu Martin!Minu kullake on haiglas!’’rääkis naine vaevaliselt.

 

,,Issand,mis temaga lahti on?Miks ta haiglas on?’’sattusin ka mina paanikasse.

,,Oi,lapsuke!Eile õhtu koju tulles sõitis auto talle otsa.Mida ma küll nüüd ilma temata teen?’’halas naine muudkui edasi.

Küsisin naise käest ruttu kus haiglas Martin on ja hakkasin jooksuga sinnapoole liikuma.Miks just Martiniga nii pidi juhtuma?

**

 

Kõndisin haigla uksest vaikselt sisse.Haiglad polnud mulle kunagi meeldinud,see lõhn ja kõik,see ajas mind lihtsalt iiveldama.Aga praegu polnud midagi parata,poiss kes mulle meeldis oli haiglasse sattunud ja ma pidin ta kõrval olema.Küsisin registatuurist järele millises palatis Martin viibib ja astusin sisse uksest kuhu peale oli kirjutatud 26.

,,Martin?’’tahtsin ma teada kas poiss on teadvusel.Martin aga ei reageerinud.Ma liikusin ta voodi poole ja istusin selle äärele,vaikselt võtsin ma poisi käest kinni ja hakkasin rääkima:,,Martin,ma tean,et sa võibolla ei tahakski,et ma siin olen ja,et sa võibolla mind ei kuulegi,kuid ma pean siin olema ja seda sulle ütlema.Sa oled mulle tõsiselt tähtis ja ma ei saaks sind niisama jätta.Ma tõesti loodan,et sa toibud lähiajal.Elu ilma sinuta on nii..igav ja tüütu.’’

Mul olid pisarad voolama hakanud,ka kõige suurema tahtmise juures ei suutnud ma neid kinni hoida,kuid mida mul ka karta oli?Keegi ei näinud ega kuulnud mind.

Järsku tundsin kuidas Martin mu kätt pigistab,sosinal hüüdsin ma uuesti poisi nime.Martin avas vaevaliselt silmad ja üritas midagi öelda,ma peatasin ta:,,Ei,Martin,ära pinguta.Meil on aega küllaga,et rääkida,hetkel ei ole see tähtis.Tähtis on vaid see,et sa ruttu paraneksid.’’Ma lasin poisi käest lahti ja asutsin palatist välja.Martini ema oli mulle oma numbri jätnud juhuks kui Martin peaks üles ärkama.Ma otsustasin talle helistada,naise häälest oli tunda rõõmu,ta lubas kohe kohale tulla.

Astusin Martini palatisse uuesti sisse.Martin keeras oma pea minu poole ja alustas rääkimist:,,Kaisa tead,ma olen väga õnnelik,et sa siin oled,aga ma saan täiesti aru,et nüüd kui sa teada said,et mul vähk on ei taha sa minuga enam mingit tegemist teha.’’rääkis poiss kurvalt.,,Martin,loomulikult suhtlen ma sinuga edasi,ma pole sellele isegi mitte mõelnud,et sinuga suhtlemine lõpetada,ma toetan sind alati!’’vastasin ma Martinile.Martin vaid naeratas ja sulges silmad,ta  jäi magama.Vahepeal tormas palatist sisse ka poisi ema ja ma otsustasin lahkuda.Haiglast väljudes läksin ma otse koju,et ennast korralikult välja magada.

**

 

Nädala möödudes sai Martin haiglast välja.Kuna ta ennast juba päris hästi tundis tahtis ta haiglast välja saamist tähistada mind kohvikusse kutsumisega.Pärast minu väikest hoolitsushoogu,et Martin peaks siiski ikkagi puhkama sai ta mind nõusse.Kohvik kuhu me läksime oli armas ja tagasihoidlik.Uksest sisse astudes tekkis hirmus kodune tunne.Valisime ühe akna all oleva laua ja istusime sinna.Natukese aja pärast tõi ettekandja meile meie mahlad ja koogid mida olime palunud.Terve tee olime me vaikinud kuid lõpuks alustas Martin juttu:,,Tead,Kaisa,kui sa veel tahad loomulikult siis ma mõtlesin,et äkki ei ole hilja kui me siiski..prooviksime?’’

,,Martin,oled sa selles kindel?’’pärisin ma imestunult.

,,Jah,Kaisa,täiesti!Sa oled kena tüdruk ja väga hooliv,ma usun,et sellest võib midagi välja küll tulla’’vastas poiss lootusrikka häälega.

,,Heaküll proovime!’’vastasin mina.

Me mõlemad naeratasime ja asusime einestama.Pärast kohvikus käiku läksime me minu juurde.Mu vanemad olid paariks nädalaks sõitnud ärireisile ja Alari oli ka kuskile läinud.Me suundusime minu tuppa ja istusime voodile.

,,Tead,tüdruk,kuidas sa mulle meeldid!’’ütles Martin ja suudles mind.Ta pani käed ümber minu ja sama tegin ka mina.Vaikselt hakkasid poisi käed allapoole liikuma,ta heitis mu ettevaatlikult voodile ja avas mu pusa luku.Sellest tuli mu elu parim päev,see imeline päev jäi mulle alatiseks meelde.

Ma ärkasin Martini kaisus ja naeratasin.Ma olin rahul,rahul kõigega mis praegu toimus,olin lihtsalt õnnelik.

Natukese aja pärast ärkas ka Martin.Panime ennast riidesse ja pärast pikka suudlust liikusime alla korrusele.Telefon mu teksade taskus hakkas helisema,helistajaks oli Kristiina.

,,Tsau,tibu!Sa välja ei viitsi?’’küsis ta kiirelt.

,,Kuule,tegelt isegi võiks minna.Pole päris kaua väljas käind.’’vastasin mina ja vaatasin Martinile otsa kes nõusolekuks pead noogutas.

**

 

Astusin vannitoast nuttes välja.Ma pidin kiiremas korras Martiniga rääkima.Helistasin talle ja ta lubas kiiremas korras minu juurde tulla.Kõndisin närviliselt mööda tuba ringi kui kuulsin ukse kella.Jooksin ruttu ukse juurde ja avasin selle.Martin tuli sisse ja küsis kohe:,,Mis juhtus?’’

Ma hüppasin talle kaela ja kallistasin teda nii kõvast kui suutsin.Martin lükkas mu tasakesti eemale ja ütles:Kuule,mis nüüd viga on?Miks sa nutad?Kohe midagi nii hirmsat juhtus või?’’küsis ta natuke muiates.

,,Ma olen rase!’’vastasin ma läbi pisarate.

 

 

Severim! 11