Täna kirjutaksin ühest juba väga kaua väärtõlgendatud kvantfüüsika nähtusest, kuidas vaatleja muudab katse tulemust. Eriti usinasti kasutavad seda igasugused üleloomulike võimete kummardajad.

Kogu selle temaatika väärtõlgendamise alus on selles, et asjast mittearusaanud või tahtlikult tõeväänajad üritavad seda seostada vaatleja TEADVUSEGA, nagu isik muudaks vaadeldes reaalsust, katse tulemust. Tegelikult räägib see effekt lihtsustatult öeldes mõõtmistehnoloogia võimalikust mõjust, ning eriti toob välja selle mu postituse lõpus toodud artikkel. Toon sealt veel eraldi välja kokkuvõtva lause:..................." Alles siis, kui üritame elektroni mitte-kvanttehnoloogilise, s.o „klassikalise“ seadme abil vaadelda ning sel moel selle toimimisse sekkume, omandab see atribuudi, mida saame nimetada füüsiliseks omaduseks ja seega osaks tegelikkuses"t.............................. Kokkuvõtvalt julgen mina oma mõistusega öelda, et jutt käib teatud uuringumeetodi võimest reaalsust muuta, ning tegelikult võib seda teisiti nimetada „vääralt läbiviidud katseks“, milliseid ikka juhtub ja tuleb õppida vältima. Kõigepealt siis Stephen Hawkingi raamatust "Universumi suurejooneline ehitus" Lk. 86-88. Kes väga süveneda ei viitsi, siis esimesed kaks lõiku seletavad väga-väga lihtsalt veel teise külje alt nähtust.

„Et meil on nüüd aimus Feynmani kvantfüüsika käsitlusest, siis on aeg uurida kvantpõhimõtte teist võtit, mida hakkame hiljem kasutama — põhimõtet, et süsteemi vaatlemine peab muutma tema arengut. Kas me saaksime ainult diskreetselt vaadata ja mitte sekkuda, kui meie juhendajal on sinepiplekk lõual? Ei. Vastavalt kvantfüüsikale me ei saa „ainult" vaadelda midagi. Täpsemalt, kvantfüüsika tõdeb, et vaatlemiseks peab olema vastastikuses mõjutuses objektiga, mida vaadeldakse.
Näiteks, et objekti tavapärases mõttes näha, laseme sellele valgust peale paista. Suunates valgust kõrvitsale, avaldab see kõrvitsale muidugi väga väikest mõju. Kuid valgustades isegi nõrga valgusega tillukesi kvantosakesi — see tähendab, tulistades neid footonitega mõjutatakse neid osakesi oluliselt, saadakse tunduv efekt ja katsed näitavad, et see muudab eksperimendi tulemusi just nii, nagu kvantfüüsika seda kirjeldab.
Oletame, et saadame nagu varem, osakeste voo barjääri poole kaksikpilu eksperimendis ja kogume andmeid esimese miljoni pilusid läbinud osakese kohta. Kui me kujutame joonisel erinevatesse punktidesse langenud osakeste arvu, siis need andmed moodustavad interferentsipildi nagu leheküljel 65, ja kui me liidame faasid, mis on seotud osakeste kõigi võimalike radadega algpunktist A kuni detekteerimispunkti B, siis me leiame, et arvutatud tõenäosused erinevatesse punktidesse langemiseks on kooskõlas nende andmetega.
Oletame nüüd, et me kordame eksperimenti, valgustades nüüd pilusid nii, et me saame teada, millist vahepealet punkti C osake läbib (C on kas ühe või teise pilu positsioon). Seda kutsutakse „kumb rada" informatsiooniks, sest see ütleb meile, kas iga osake läheb A-st läbi esimese pilu B-sse, või A-st läbi teise pilu B-sse. Kuna me nüüd teame, millist pilu osake läbib, siis selle osakese radade hulk meie (rajavektorite) summas sisaldab ainult neid radu, mis läbivad pilu 1, või ainult neid, mis läbivad pilu 2. Selles summas ei saa olla korraga mõlemaid, kas esimest või teist pilu läbivaid radu. Sellepärast Feynman seletas interferentsipilti, öeldes et rajad, mis läbivad ühte pilu, interfereeruvad radadega, mis läbivad teist pilu.
Kui aga lülitada sisse valgus ja vaadata, kumba pilu osakesed läbivad, süs välistatakse valikuvõimalus ning interferentsipilt kaob. Ja tõesti, kui niisugune eksperiment teha, siis valguse sisselülitamine muudab tulemuse leheküljel 65 esitatud interferentsipildist leheküljel 64 esitatuga sarnaseks teistsuguseks pildiks! Veelgi enam, me saame muuta eksperimenti, kasutades nii nõrka valgust, et ainult mõned osakesed on vastastikuses mõjutuses valgusega. Sel juhul oleme võimelised saama informatsiooni selle kohta, kumb rada, ainult osakeste alamhulga kohta. Kui me nüüd liigitame ekraanile jõudvate osakeste registreerimise tulemused selle järgi, kas saime või mitte informatsiooni selle kohta, kumb rada, siis leiame, et sellest alamhulgast, mille puhul pole teada, kumb rada, tekib interferentsipilt, aga teisest alamhulgast, kus meil on teada, kumb rada, interferentsi ei ilmne.“
..........................................................................................................
Nüüd toon siis artikli mis püüab seda teemat veel lihtinimese moel selgitada. Artikkel räägib ka muust, seega kopin selle teema kohta käivad lõigud eraldi välja. Kogu artikkel on loetav lingile vajutades. http://forte.delfi.ee/.../teadlased-kvantteooria-on...

„Võtkem või Taani füüsiku Niels Bohri välja pakutud nn Kopenhaageni tõlgendus, mille kohaselt on iga katse viidata elektroni asukohale aatomi sees ilma seda mõõtmata tähendusetu. Alles siis, kui üritame elektroni mitte-kvanttehnoloogilise, s.o „klassikalise“ seadme abil vaadelda ning sel moel selle toimimisse sekkume, omandab see atribuudi, mida saame nimetada füüsiliseks omaduseks ja seega osaks tegelikkusest. „

„Kahtlemata kõige populaarsem on Bohri nn Kopenhaageni tõlgendus. Tõlgenduse menus on suuresti süüdi tõsiasi, et reeglina ei soovi füüsikud endale filosoofiliste probleemidega tüli teha. Küsimusi, nagu mida ikkagi täpselt kujutab endast mõõtmistegevus või miks see võib tegelikkuse olemuses muutuseid kaasa tuua, on lihtne eirata, kui peamiseks eesmärgiks on seatud kasulike lahenduste leidmine kvantteooria abil.
Sellepärast nimetataksegi Kopenhaageni tõlgenduse küsimusi esitamata rakendamist ehk instrumentalismi mõnikord ka „pea-lõuad-ja-arvuta“-tõlgenduseks. „Kuna enamik füüsikuid ei soovi muud kui sooritada arvutusi ja rakendada nende tulemusi, kuulubki suurem osa neist pea-lõuad-ja-arvuta-koolkonda,“ ütleb Vedral.
Sellisel lähenemisel on aga mõned miinused. Esiteks ei õpeta instrumentalism meile kunagi midagi tegelikkuse olemuse aluste kohta; sellesuunaline töö eeldab pigem soovi otsida kohti, kus kvantteooria võiks kehtivuse kaotada, mitte neid, kus seda saadab edu. „Ma arvan, et kui mõni uus teooria välja ilmuma peakski, siis ei sünni see tahkiste füüsika vallast, milles praegu töötab füüsikute enamus,“ ütleb Vedral. „

„Hoolimata kõigist arenguhüpetest, mille Kopenhaageni tõlgendus võimalikuks on teinud, leidub hulgaliselt füüsikuid, kes ihkaksid seda teadusajaloo prügikasti läkitada — peamiselt seetõttu, et tõlgendus nõuab pealtnäha tehislikku eristust tillukeste kvantsüsteemide ja klassikalise aparatuuri või sellega mõõtmisi sooritavate vaatlejate vahel. „

Ja vaatame korraks millist jama osatakse sellest nähtusest kokku keerata, esmapilgul ja neile kel puuduvad üldse taustateadmised väga teaduslik jutt. Kuidas selle nähtuse kaudu püütakse ära seletada šhamanism ja kaugravi ja mida iganes veel. EI, ma EI VÄIDA, et miski nendest nähtustest ei ole võimalikud kas šhamanismis või mujal, küll paneb mind mõtlema PIDEV püüd neid nähtusi tõeväänamise ja valetamisega tõestada. Miks peab ikkagi tegelikult toimivaid asju süstemaatiliselt valedega tõestama? Et hea näide järgmiselt lingilt:
http://www.reaalsusloome.com/Kvantmehaanika_ja...

Severim!