Elu on ikka tõsiselt imelik .. Me elame selleks et saavutada midagi aga enamus inimesed surevad saavutamata midagi.. samas me ei taha ka surra sest paljud kardavad seda.. Iga inimene on erinev sellepärast ei saa me üksteistega läbi.. Me sukeldume oma muredesse ja tööse ja ei panegi tähele mis toimub meie kõrval oleval kõige kallimal või suvalisel inimesel.. me tahame näha ainult ise ennast ja tahame olla ainult ise .. me ei salli kui meid keelatakse või käsitakse aga me ka kardame et meid hüljatakse ja jäetakse üks .. me kardame et me ei saa hakkama ja selle pärast loobume enne proovimist .. me kardame mida ütlevad teised kuigi sisimas teame et meil on head ideed ja on ka õigus..Me tahame saavutada ja täita oma unistused aga põrume aga üritame uuesti ja kui ei õnnestu hakkame ennast süüdistama et miks me oleme sellised.. miks meie ei võiks ollla nagu teised .. aga KES teised , miks peaksid teised olema paremad kui ka ise võib olla hea .. see ei tähenda et sa ei saa hakkama kui sul on kõver nina või üks jalg lühem kui teine või silmad väikesed.. Välimus ei tähenda midagi sest seda võib olla ju ilus vaadata aga see mis on hinges ja südames seda näevad vähesed.. ja need inimesed kes oskavad seda näha on erilised.. Paljud inimesed lihtsalt ei suuda ja ei taha mõista mida teised võiksid tunda .. ja nad ei teagi et see võib haiget teha.. Näiteks kui kõndida tänaval vastu tuleb väga palju inimesi aga paljud on neist õnnelikud ?? pm vähesed sest kõik mõtlevad mida edasi teha kuidas hakkama saada .. Aga vähesed mõtlevad sellele milleks elada .. milleks mina olen loodud elama ja kelle elu mina suudan muuta ja paremaks teha .. inimesed ei oska rõõmu tunda selle üle mis on nende kõrval vaid loodavad saada seda õnne mis on kaugel .. aga kaugel olev õnn ei pruugigi tulla .. Lõpetuseks siis et iga inimene võiks vähekenegi mõelda oma eluüle ja teha ennast õnnelikumaks kas siis üksinda või teiste abiga :)

Severim! 3