Kui me kunagi väikesed olime, kujutasime me maailma ette hoopis teistsugusena. Igal pool oli heleroheline muru, kirkad lilled ja väikesed, armsad jänkud. Pea kohal kõlkus helesinine taevas, kaunistuseks kuldsena särav päike. Öösel oli see küll tume, kuid täis tipitud miljoneid väikeseid tähti ja nende vahel naeratas ümmargune kuu. Mida vanemaks me aga saame, seda enam peame selles imelisena näivas maailmas pettuma. Pettusin ka mina.Sündisin ma siia ilma 1990. aasta 6. novembri esimestel tundidel. Isa räägib, et ma kisasin, kui pöörane ning nad tahtsid emaga mulle Karje nimeks panna, kuid tänu vennaraas Joonasele neil see ei õnnestunud. Nii et minu nimeks sai hoopis Klara. Mina isiklikult eelistaksin hoopis C-tähega versiooni, aga ema raiub kindlalt vastu, et eesti tüdrukul peab ka eesti nimi olema. Kui palju Klara eesti nimi on, seda ma ei tea, kuid olen veendunud, et mulle meeldiks Clara siiski palju rohkem.Kes nüüd ruttu arvutama hakkas, sai teada, et olen nüüdseks 18. Kuid parema meelega räägiksin teile hoopis ajast, mil olin äsja kuusteist saanud ning soovisin, et poleks siia ilma üldse kunagi sündinudki.Mul oli just sünnipäev olnud. Täpsemalt oli see üleeile. Kinke tuli uksest ja aknast - sugulasi ja sõpru on mul jalaga segada ning nendelt see kingikoorem ka pärines. Midagi märkimisväärset ma ei saanudki. Kõige suurem kink oli siiski see, et Joonas kohale tuli. Ta kinkis mulle kõrvarõngad. Aga mitte sellised odavad ja plastmassist, vaid kullast. Joonas elas tol ajal Soomes. Töö viis ta sinna. Me ei teadnud keegi täpselt, kellena ta seal töötab. Joonas ise kinnitas, et tegeleb kaubandusega. Olin küll mitmeid kordi püüdnud temalt välja pinnida, mis kaubaga tegu, kuid vastuseks sain, et tavaline värk.Enamus külalistest oli juba koju läinud ja Joonas palus mul endaga välja minna. Ütles, et tahab mulle midagi rääkida. Tõmbasin rutuga kampsuni selga, saapad jalga ning kerisin salli ümber kaela. Joonas oli juba väljas, pahvis suitsu. Ta viipas mulle, et ma liikuma hakkaks ning me suundusime mere poole. See oli meie lemmikkoht. Olin vaevalt kolmene, kui Joonas mind igal õhtul sinna viis, et ma oma silmaga näeks, kuidas „Päike tuttu jääb,” nagu Joonas mulle ütles.Sammusime vaikides. Joonas viskas koni sopaloiku ning köhatas. Ta kavatses rääkima hakata. „Klara, sa oled minult tuhandeid kordi küsinud, mida ma müün, eks ole?” pöördus ta minu poole. Noogutasin ja hingasin karget mereõhku. Jah, me olime mereäärde jõudnud. „Ja ma pole sulle kordagi seda öelnud?” jätkas Joonas merd silmitsedes. „Ei, ei ole,” laususin vaikselt. „Ma olen korralikus supis, nii et parem oleks, et sa teaksid kõike,” „Kõike millest?”Joonas ohkas sügavalt. Tema helesinised silmad olid tulvil kurbust ja alistumust. Teadsin, et midagi head sealt ei tule. „Ma tegelen narkoäriga. Olen üks diileritest,” pahvatas mu vanem vend ja pööras mulle selja. Ma ei suutnud seda uskuda. Minu vanem vend, pool minu südant, on narkodiiler? Ei, nii väike see maailm nüüd küll olla ei saa. Ei tohi olla. Kõige hullem oli kogu asja juures see, et ma ei osanud midagi öelda. Ma oleks võinud ju tema peale karjuda. Kisendada, kui reeturlik ta on ja kui väga ma teda vihkan.Kuid ma olin vait ja oskasin vaid veepiirile minna ja kaldale rulluvaid laineid jõllitada. Minu peas valitses täielik tühjus. Ei ühtki küsimust. Ei ühtki vastust. Vaid kisendav tühjus. Tundsin, kuidas Joonas käe ebalevalt mu õlale asetas. Pöörasin end ringi ja haarasin ta enda embusesse. „Venna,” alustasin. Tundsin Joonase pilku endal. „Minu poolest võid sa olla kes tahes, ma armastan sind ikkagi. Sa ju tead, et ma olen alati sind kõige rohkem usaldanud. Ja sa tead peast nende poiste nimekirja, kes mulle kunagi meeldinud on,” nende sõnadega vabastasin end tema embusest, et talle otsa vaadata. Joonase suu venis muigeks. „Ja kui sa ei taha, et vanemad sellest teada saaks, siis minu suu on lukus,” „Millega ma küll nii mõistva õe ära teeninud olen?” naeratas ta.Kolm päeva hiljem läks Joonas tagasi Soome. Sadamas lahkuvale laevale järele lehvitades, haaras mind järsku meeletu hirm Joonase pärast. Nägin juba vaimusilmas, kuidas ta üle parda kukub, kuid loomulikult ta ei kukkunud. Ema haaras mu jopest ning ütles: „Ta tuleb varsti tagasi. Ära muretse,” Vaikides maandusin auto tagaistmel ja kinnitasin turvavöö.Mõned nädalad pärast Joonase lahkumist helises lauatelefon. „Ma võtan ise!” hüüdsin ja kihutasin esikusse kõnele vastama.Nüüd aga soovin ma, et poleks seda kunagi teinud. Kuulen vahel siiani seda heledat naisehäält, mis ütleb: „Meil on kahju, kuid teie vend, Joonas, on surnud. Ta tapeti,” Selliseid asju juhtub ju ainult filmides. Reaalses elus ei saa selliseid asju juhtuda. Ei tohi juhtuda.Lühidalt öeldes olin ma järgnevad päevad justkui vati sees. Ma ei suutnud süüa, lihtsalt nutsin. Oma toast ei väljunud ma kordagi. Veetsin terved päevad keset mälestusi Joonasest. Lappasin vanu albumeid ning meenutasin meie viimast kohtumist. Tahtsin kõik mällu söövitada. Et Joonas mulle igaveseks meelde jääks.Ühel kargel veebruarikuu hommikul leidsin end musta riietatult surnuaialt. Nägin enda ees kirstu, milles Joonase surnukeha lebas. Kirstu kõrval seisis kirikuõpetaja, piibel käes ning seletas midagi. Tema tumedad, kaelani ulatuvad juuksed ja pikk rüü lehvisid tuules. Mehe nägu oli tõsine.Tundsin kõrvetavaid pisaraid silmanurkades ning panin päikeseprillid ette. Ma ei taha, et mind nutmas nähakse. Viimaks lõpetas kirikuõpetaja oma sõnadevalingu ning Joonase kirstu hakati hauda laskma. Vaatasin vaikides, kuidas puidust puusärk üha allapoole vajus ning koos sellega pool minu südamest.Enamus matuselistest oli juba surnuaialt lahkunud. „Klara, kullake, lähme nüüd,” ütles isa ja püüdis mind kaasa tirida. „Ei, ma ei taha tulla. Veel mitte,” rapsisin end isa haardest lahti ning kükitasin maha. Isa hakkas veel midagi lisama, kuid ema jõudis ette: „Las ta olla. Küll ta varsti koju tuleb,” Nad lahkusid. Jäin üksi. Jõllitasin värsket hauda ning graniidist hauakivi. Seal, selle mullahunniku all, ei saanud ju minu vend lebada.Kuulsin korraga kellegi samme seljatagant tulemas. Olin kindel, et mõni sugulane tuleb kaastunnet avaldama, kuid ei. See oli üks noormees. Ta kandis musta ülikonda ning vasakus käes oli tal punane roos. Tundus, et ta isegi ei näe mind. Ettevaatlikult kükitas nooruk maha ning asetas lille hauale, teistest lilledest pisut eraldi. Justkui tahtes, et temast märk maha jääb. Korraks jäi noormees hauda silmitsema ning lahkus.Koju läksin alles õhtuhämaruses. Isa oli elutoas ja luges ajalehte, ema arvatavasti oma toas nutmas. Võtsin üleriided seljast ning sulgusin oma tuppa.Jäin vist magama, sest kell oli juba üks öösel, kui ma silmad avasin ning pimedas toas orienteeruda üritasin. Panin tule põlema ning koristasin toa ära. Asjad, mis mulle Joonast meenutasid, leidsid koha garderoobis, pappkastis. Kui tuba oli enamvähem korras, läksin Joonase tuppa.Ma ei olnud seal ammu käinud. Ja kui käisingi, siis ainult siis, kui Joonas ise oma toas oli. Pidasin loata sinna minekut privaatsuse rikkumiseks. Mida see ka ju loomulikult on. Tema toa seintevahel oli nii palju mälestusi. Olin seal mitmeid kordi tema õla najal nutnud ning temaga koos rõõmustanud.Tema tuba oli täpselt selline, nagu ma seda alati olen mäletanud. Tema voodi oli akna all, veidi lohakalt ära tehtud. Kirjutuslaual oli kuhi CD-sid, mida Joonas vahel harva kuulas. Tavaliselt kirtsutasin nina, kui ta mõne neist plaatidest mängima pani. Tema aga naeratas malbelt ja ütles: „Sa oled liiga väike, et minu muusikamaitset kritiseerida,” Ma vihkasin, kui ta nii ütles. Ma tundsin end siis justkui kaheaastane.Joonase voodil oli üks paberijupp. Silmitsesin seda lähemalt ning nägin sellel Joonase maalitud varesejalgu, millest moodustus minu nimi. Ettevaatlikult, pisaratega võideldes, voltisin selle lahti.Selleks ajaks, kui sa seda loed, õeke, olen ma juba läinud. Kui mitte Soome, siis põrgusse. Sa oled ära teeninud vastused oma küsimustele. Ma alustan algusest. Ehk siis sellest, kuidas ma üldse narkoärisse sattusin.Kui Soome läksin, tahtsin lihtsal moel suuri summasid teenida. Sa ju tead, et ma ei ole kunagi unistanud kontoriroti ametist, kes kella kaheksast viieni arvutit passib. Narkootikumidega äritsemine oli lihtsam. Tuli leida mõni allakäinu ja talle lihtsalt mõni tablett anda. Teadsin, et peagi tahab ta veel ja nii olid alati kunded kindlustatud.Mida edasi, seda enam hakkasin taipama, millise supi sisse ma tegelikult sattunud olin. Iga hetk võisin politseile vahele jääda ja trellide taga maanduda. Ka kauba kaotamine oli eluohtlik risk. Selle eest võis elu kaotada. Pidevalt oli jama ka teiste diileritega. Eks me üritasime ju üksteist üle trumbata, bossile kõige enam meeldida.Ühel hilisõhtul, kui inimestele igasugust sodi müüsin, juhtus õnnetus ja ma jäin kraamist ilma. Püüdsin seda Bossi eest varjata, kuigi teadsin, et välja tuleb see nagunii. Tuligi. Varem, kui oodata oskasin.Tulin Eestisse, ettekäändeks sinu sünnipäev. Tegelikult lootsin aga, et Boss ei leia mind siit üles ning ma pääsen puhtalt. Loomulikult ma eksisin. Sain sõnumi, kus Boss nõudis minu ilmumist tema juurde. Ja lähengi homme. Kuigi tean, et lähen oma surmaotsusega kohtuma.Klara, sa ju tead, et ma armastan sind, õeke.Joonas.Mööda mu põski voolasid kibedad pisarad. Oleksin tahtnud selle niinimetatud „Bossi” lihtsalt maha lüüa. Fakt, et keegi ennasttäis idioot minult venna röövis, ei mahtunud mulle lihtsalt pähe.Päevade kaupa haudusin kättemaksu mõtteid, mille elluviimises ma muidugi nii kindel ei olnud. Ma polnud seda „Bossi” ju kunagi näinud. Kuid meeletu viha selle nime vastu takistas mul nutmast, justkui oleks ta akna taga ja jälgiks mind. Kirjutaks üles iga korra, mil ma nutan, naeran.Olin eraldanud end muust maailmast. Ainus, mida ma teadsin, oli kindel plaan „Bossile” kätte maksta.Ühel jahedal kargel detsembrikuu õhtupoolikul istusin üksi rannas ja nutsin. Päike vajus aeglaselt silmapiiri taha, jättes maha roosaka taeva. Ideaalis oleks randa juhtunud jalustrabav kutt, kes oleks minusse ära armunud, kuid tegelikkuses ei olnud peale minu rannas mitte kedagi. Olid vaid meri, tumenev taevas ja minu lakkamatud pisarad.
„Nutad Joonast taga?” küsis keegi mu seljatagant. Võpatasin ja pöörasin end ringi. See oli üks trullakas vanamees. „Kes sa üldse oled, et sellise hääletooniga tema nime ütled?” nõudsin peopesaga silmi kuivatades. „Kahju, et ta nii loll oli ja kaubaga halvasti ümber käis,” jätkas mees, ega mõelnudki end tutvustada. Siis ma mõistsin – see oligi siis see kuulus „Boss”.Minus lahvatas meeletu viha. Haarasin saapasäärest pussnoa, mida olin alates Joonase jäetud kirja lugemist alati kaasas kandnud. „Kullake, kas sa mõtled mind sellega maha lüüa?” päris mees irvitades. „Ei, ma ei kavatse mitte midagi. Ma lööngi su maha!” astusin mehele mõne sammu lähemale. „Joonas oli rämps. Sul ei tasu tema pärast mind tapma hakata,” „Sina ära tule mu venda sõimama!” röögatasin vihaselt.„Sa oled idioot, kui mind praegu tapad,” Ma ei kuulanud enam teda. Lihtsalt surusin noa talle rindkerre. Mees kukkus oiates maha. Vaatasin värisedes ja nuttes pealt, kuidas ta ühe nõrgemaks jäi. Viimaks ta isegi ei liigutanud enam.Loomulikult nägi keegi pealt, kuidas ma oma venna tapja hävitasin. Peagi suruti mind politseiautosse ja ma nägin pealtvaatajate vapustatud nägusid, nende pearaputusi ja etteheitvaid pilke.Peagi toimus kohus ning mulle määrati 5 aastat reaalset vangitust. Ja siin ma nüüd siis istun – kongis. Ümberringi külmaverelised tapjad. Just nagu mina.Keegi ei oleks vist eales osanud arvata, et minusugune musterlaps võiks kunagi üldse kärbestki tappa. Aga see nõndanimetatud „Boss” vääris oma surma igati ära. Ma tean, et mu vanematel on valus mind vanglas näha ning Joonas ei suudaks sellega üldse leppida, kuid ma pidin seda tegema.Tehtud vigu ei saa muuta, kuid tehtud vigadest saab õppida. Õpin ka mina.

Severim! 5