.........

Olin tüdruk,kes näis olevat õnnelik.
Ma  naeratasin alati,ei läinud kunagi ma kelleltki abi paluma.
Ma lihtsalt olin,käisin ja särasin,vähemalt väliselt!
Aga tegelikult polnud mu  elu üldsegi nii särav.
Minu hinge ja südant on mitmeid kordi parandatud ja purustatud..
Aga ükskord jäävad süda ja hing ikkagi purustatuks ja neid ei suuda enam keegi mitte iialgi parandada...või siiski?!Ah ei.!
Et miks keegi ei aidanud mind?
Väga lihtne - kõik nägid ainult minu välimist sära,kuid mitte keegi ei osanud vaadata minu hinge ega südant...

 

Severim! 2