Koos üle vikerkaaresilla,
käsikäes ja naerul suu,
kõnnime kord koos ka meie.
saatjaks hõbedane kuu.

Lähme sinna, kuhu meri
oma lainelapsed viib,
kuhu tuul teeb oma pesa,
kuhu uinub pilvesiil.

Sinna, kuhu mure tulla
mitte iialgi ei saa,
sinna, kus kõik päiksekiired
valgustavad kaunist maad.

Lähme sinna, kus me võime
jalutada käsikäes,
sosistada kauneid sõnu,
kuulajaiks vaid kõrged mäed.

See on maa, kus sinijärved
peegeldavad vikerkaart,
millest tulime kord üle -
see on unistuste saar.

Iga tera valges liivas,
iga lehekene puus,
laulab vaikselt oma viisi,
milles iga noot on uus.

See on paik, kus uinuda võin
rahus sinu rinnal ma
ja ei põlga mind sa ära,
ainult õrnalt armastad.

***

Öömustas taevas on tähed,
kaunid kui see öö ja sina.
Läbi kastese rohu sa lähed
ja ei tea, et kuskil olen mina.

Oma mõtteis ma hüüan sul järgi -
ehk kuuled mu mõtete häält,
mis on igatsemise värvi
ja tulevad südame seest...

Jah, kas kuuled mu hüüdu,
mu hääletuid, tasaseid palveid?
Kas sa mõistaksid üldse mu püüdu
jagada tundeid sul heldelt?

Kuid siis sa seisad ja vaatad...
Sa kuulsid! Ma tunnen, ma tean!
Siis mu pilku vaid hetkeks sa kohtad.
Oh, ei tea, kas oli see hea?

Kuid sinu silmade sära,
su sõnade piiritu ar

Severim! 2