Jäälilled mu aknal, justkui sinule mõeldes
keegi maalind nad,
kahjuks sinuga koos neid siin enam vaatada
ma ei saa.
Valged pütsid põõsastel ja valged kindad ostel,
keegi valgesse riietand nad,
kahjuks kevade päikese soojas peagi
peavad ka sulama nemad.
Väikesed purikad räästas justkui naljaninad,
keegi sinna kasvatand nad,
kahjuks neid oma väikesest aknast ei näegi mina,
selleks välja pean astuma.
Jäälilled mu aknalt vaid viivuks sulatab su hingeõhk,
sinna mustris kindaga joonistad sõnad, millel eriline rõhk
ja peagi jälle jäälilled neist kasvad üle,
kui poleks olnudki sõnu, ei avane uks, keegi ei tule.

Severim! 2