KUIDAS SA VÕISID ?
Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su
naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud
kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui
ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja
küsisid: Kuidas Sa võisid?aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber,
et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa
aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu
voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu
ei saagi olla parem.
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja
jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli,
sest sa ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku
uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks
hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile.
Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind
kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte
iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt,
kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.
ema, nüüdseks Su naine, ei ole
koerainimene, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata
pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik.
Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast
värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te
muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast
pagendatuna teise tuppa või kuuti.
Oh, kuidas ma tahtsin neid
armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende
sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele
jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu
kuudile musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus
oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui
oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
Kunagi
oli aeg, mil kui keegi küsis On Sul koer?, võtsid Sa rahakotist välja
minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid
Sa lihtsalt Jah ning muutsid teemat.
Ma ei olnud enam Sinu koer olin lihtsalt koer ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli
Nüüd
on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
perekonda, aga oli aeg, kui mina olin Su ainus perekond.
Olin
autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas
koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja
ütlesid: Tean, et te leiate talle hea kodu. Nad kehitasid õlgu ja
saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust
leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!
Ja
ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles
jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning
austusest kõigi elusolendite vastu!!
Andsid minu kuklale
head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu
kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui
Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid
Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu
leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: Kuidas Sa võisid?
Nad on
nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire
graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma
isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist möödus,
sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina et Sa muutsid oma
meelt, et see oli vaid halb unenägu või et see oleks vähemalt keegi,
kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.
Kui mõistsin, et ma ei suuda
tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole
minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin
samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki
vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
Ta tõstis
mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus
oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma
juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud.
Nagu minu loomuses oli,
olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis ja ma
teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta
žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske.
Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid
tagasi.
Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja
külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin
tema silmadesse ja pomisesid: Kuidas Sa võisid?
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: Mul on nii kahju!
Ta
kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma
läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks ega
hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema- kohta täis
armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika.
Ja
kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades
märku anda, et minu Kuidas Sa võisid? ei olnud temale suunatud.
See
oli Sulle suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust.
Ma molten Sinust ja ootan Sind igavesti. Ehk näitavad teised Sinu elus
ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.
Märge autorilt :
Kas
Kuidas Sa võisid? tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse
? . Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad
varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel,
ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute
teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on
eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie
armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale
on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle
selles nõu anda.
Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita
teha kõik (ravimid, kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida
mittesoovitud loomad.
Saada see lugu palun edasi, mitte selleks et
teistele haiget teha või neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas
või ühe mittesoovitud kodulooma.
Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta!!!
Henüz hiç yorum yapılmamış.
Yorumunu bırak, tartışmaya başla!