Ülistus

Einar Laigna

a Jumal ütles: Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järele, lojused ja roomajad ja metselajad nende liikide järele! Ja nõnda sündis. (Gen 1,24).
Kui inimene oli kodustanud kõik loomad, siis tuli kass ja kodustas inimese. Kes tunneb natukenegi neid imelisi loomakesi, sel on kiusatus seada kassi loodud maailma subordinatsioonis ülemale kohale, inglitest veidi allapoole.
Kogu olemasolemine kõigis oma vormides on ime ja seda terviku lahutamatut kokkukuuluvust on kauneimalt kokku võtnud Püha Franciscus, kui ta nimetab Päikest, Kuud ja tähti ja loomi ja taimi oma vendadeks. Nii on.
Jumala looming on täiuslik ja loodud olend on isik, keda tuleb vastavalt kohelda. Kõigist koduloomadest on kass see kõige isikum, sest tema “kõnnib omapead”. Kohelge kassi isiksusena ja austage ta suveräniteeti, suhelge temaga kui omasugusega ja kindlasti mitmes mõttes kui kõrgema olendiga – ja kass avab endast inimesele omadusi, mis lubavad aimata kogu kassiksolemise erilist müsteeriumi.
Karel Capek on kirjutanud väikese loo sellest, kuidas kass näeb inimest. Selles väljendub kassi üleolev haletsus kahejalgsete olendite suhtes, kes ei näe pimedas, kel pole saba, kes ei taipa midagi öö salapärastest häältest ja kes ainult vahel, surudes oma näo kassi pehmetesse karvadesse, aimavad midagi kõrgemast vaimsest elust. Mõtelge sellele, kui näete üle tänava minevat üht teie arvates päris harilikku ja tavalist kassi.
Tõepoolest, millised meeled, milline nägemine, milline nina, mis tunneb teie mõtete ja meeleolude lõhna, milline kuulmine helide suhtes, millistest meil pole aimugi. Juba oma inimesest nii palju täiuslikumate meelte tõttu elab kass teistsuguses maailmas. Ta tunneb seljanahaga, kui teda vaadatakse, ja loeb te mõtteid. Ta saab aru inimkeelest ja eristab ja reageerib vähemalt 150 sõnale ja teab nende tähendust. Kõnelge kassiga kui endast mitmes mõttes täiuslikumaga, täis austust ja aukartust – ja kass vastab teile silmade, näoilmete ja erinevate häälitsustega, mängides tonaalsusega – ja te õpite ära kasside keele. Aga täiuslikem mõistmise keel on armastus. Kui koer on tark inimese jaoks – siis kass on tark iseendale. Sa saad sellest osa, kui oled alandlik, see tähendab – tark.
Ära kunagi arva, et sa tead kassidest kõike, ära loodagi seda ja seda pole vajagi. Austa teda nii, nagu ta on – kui elad kassiga, siis ka temal on õigus olla, nagu ta on, Jumalast loodud teistsugune olend su kõrval kui osa olemise suurest saladusest.
Ei unusta iial üht hilisõhtut Roomas, Kolosseumis 1988. aasta juulis. Linn jäi vaikseks, algasid öö hääled. Antiiksete varemete vahelisele kuust valgustatud platsile hakkas kogunema kasse. Nad tulid nagu kokkulepitud ajal ükshaaval, näiliselt üksteisest mitte hoolides, ja istusid ringis tardunult ja vaatasid kuud.
See kasside ring, milles oli oma paarkümmend kassi, istus liikumatult, aja vool aeglustus, tekkis tajutav kassienergia pilv, mis tegi mõistetavaks hirmu, mida paljud inimesed kasside ees tunnevad – hirm selle ees, mida ei mõisteta. Nad istuvad nii tardunult tunde ja siis lähevad ükshaaval sama vaikselt laiali. Kõik on siis koos – ajalugu, aeg ja igavik, maailmaruumi sügavus ja selle heiastus kasside silmades.
Sursum corda! (“Ülendage südamed!”). Meenub Püha Bernhard, kes rännates läbi veitsi, olles inspireeritud looduse ilust, tänab kogu teekonna Jumalat kui selle Loojat.
Loomulikult on kass töölaual, rinnuli raamatutel, mis olemise saladusi seletada püüavad, aga olemine ise on üle raamatute.
Sursum corda!

Severim! 19