Sa oled must nii kaugel ning pisar on mu laugel,
mõttes kallistan sind,
kuid sina ei taha mind.
Seisan keset tühja ruumi,
kuid tunnen su suudlusi kuumi,
su keha lähedust,
su hääle kähedust
näen su silmi säravaid
ning paradiisi väravaid.
Seal mu elu oleks hea,
nii et kaotada võiks pea,
kadunud oleks mured
ega segaks mind kured.
Kuid sinna iialgi ei jõua,
kas uju või sõua.
Palun vähemalt naerata mulle,
et saaksin seda teha ka sulle. :) 

Severim!