Kaua, kaua aega tagasi oli üks saar, kus kõik inimlikud tunded elasid:
Hea Tuju, Kurbus, Teadmised... ka kõik teised tunded ja Armastus.

Ühel päeval teatati tunnetele, et nende saar upub. Kõik hakkasid endale
laevu ehitama, et lahkuda saarelt. Ainult Armastus tahtis oodata
viimase hetkeni. Kuid saar hakkas juba uppuma ja Armastus peab nüüd
küsima abi teistelt.

Jõukus möödus Armastusest oma luksusliku laevaga. Armastus
küsis: "Jõukus, kas sa saad mind peale võtta?" "Ei saa, mul on laevas
palju kulda ja hõbedat, sinu jaoks pole enam ruumi", ütles Jõukus.

Armastus küsis nüüd Uhkuselt, kes lähenes oma suurepärase laevaga
"Uhkus, ma anun sind, võta mind peale!" "Armastus, ma ei saa sind peale
võtta", ütles Uhkus, "kõik on siin nii täiuslik, sa kahjustaksid mu
laeva."

Nii küsis Armastus Kurbuselt, kes möödus: "Kurbus, palun võta mind
peale, palun!" "Ohh Armastus, ma ei saa sind peale võtta, olen nii
kurb, et pean üksi olema oma kurbusega."

Ka Hea Tuju möödus Armastusest, aga tema oli nii rõõmus, et ei kuulnudki, kuidas Armastus teda hüüdis.

Äkki üks hääl ütles: "Tule Armastus, ma võtan su peale!" See oli vana mees, kes rääkis.

Armastus oli nii tänulik ja õnnelik, et unustas küsida vana mehe nime. Kui laev randus, vana mees läks ruttu ära.

Armastus taipas, et ta võlgneb vanale mehele palju. Ta küsis
Teadmistelt: "Teadmised, kas sa tead, kes mind aitas?" "See oli Aeg",
vastas Teadmised. "Aeg?" küsis Armastus, "miks Aeg mind aitas?" Ja
Teadmised vastas: "Sellepärast, et ainult Aeg saab aru, kui tähtis on
armastus tema elus."

Severim! 2