Olen metselajas, kes su kõrri kihvad lööb ja väga hea isuga su lihtsalt ära sööb, kes rahus maha murrab su justnagu toore lamba ja õrna kaela vajutab läikivvalged hambad. Ma olen kaval kivitükk, mis jala ette jääb, ma olen petlik lume alla peitund libe kiilasjää ja mõnuga ma sinule panen jala taha ja naeran ennast haigeks veel, kui kukud lartsti maha. Ma olen just see terav vedru, mis su voodist lahti põrund ja ma olen maitse sinu suus, just see kõige mõrum. Ma olen linnusitt, mis kukub sulle taevast pähe, ma olen palju asju veel, sest sellest on veel vähe. Kui suitsumahv sul kurku läeb, ma olin jälle seal, ma iga hetk su teele ainult lõkse üles sean.
Kui kuskil mudas libastud – see oligi nii mõeldud, sest olen sinu needus ma – just mina, vana õelus

Severim! 5