Mõningad inimesed vaid räägivad muutustest, kuid kõrvaltvaatajana pole ma sõnade ja reaalsete tegude vahel korrelatsiooni täheldanud.

Võtsin ka mina mõned kuud tagasi ette palju muutusi s.h. ka mõtteviisi muutused. Kohtasin inimesi, tänu kellele ma nägin veidikene selgemini oma tegeliku mina peegeldust. Ma olen neile tänulik. Ma ei võtnud ette mitte plaani muutuda, vaid õppisin lõpuks ometi hindama kriitikat ning lõpuks ka näegama end kriitilises valguses. Eesmärk pühendab abinõu. Väga palju asju on toiminud.

Eile läksin vastu kiusatusele. Täna avastasin, et see polnudki enam nii hea, kui vanasti. Vastik.

Täna seisin silmitsi ühe teise asjaga, mis aastaid minus kiusatust tekitanud. Esimest korda sain aru, et tänu muutustele on lisaks antud asja vastu huvi puudumisele muutunud kiusatus lausa jälestuseks, vastumeelsuseks.

Nii palju asju, mis mind varem erutasid, on muutunud mu jaoks vastikuks. Ja ma ei tunne üldse kurbust selle üle.

On asju, mis tegid mind elus kurvaks, kuid ei mõistnud ma siis tegelikku tähendust põhjus-(tegevus)-tagajärg seoses. Ma arvasin, et asjad/sündmused kutsuvad minus esile teatud liiki mõtteid ning tegemisi, kuid tegelikult hoopis minu tegevus ja mõtted kutsusid esile põhjuseid. Siinkohal saab keerata ka antud valemit vastupäeva: tegevus->tagajärg.

On asju, mida võib taga igatseda, isegi kui need asjad on ühiskondliku moraalinormi või seaduste poolt meile rakendatud piirangute tõttu on taunitavad või keelatud. Keelatud viljad olid varem maitsvad, kuid tänu mõtteviisi muutusele endas leitud uue sooviga elada inimese moodi, on tagajärjed muutnud tegevused põhjusteks ning seega ka hoopis vastumeelseks.

Ma ei vaja, et keegi minusse usuks. Ma vajan hoopis seda, et ma ise endasse usuks. Ma olen seda saavutanud ja endalegi üllatuseks isegi suuremal määral, kui ma oleks osanud loota.

Kunagi sai ootusest ootamatus ning maailm jäi seisma.
Nüüd saab ootusest lootus ja motivatsioon, mis ei pakata idiootsustest ning enesehävituslikest meetmetest.

Iga eesmärgi teostamiseks on siiski rohkem, kui üks tee.

Ma ei vingu ega virise millegi üle. Ma olen esimest korda elus õnnelik vaatamata isegi sellele, et ma olen üksi. Ma olen õnnelik, et ma olen elus.

On asju, mis on mu enda teha ja mu enda valik. Iga inimese sammud on ta enda valik. Kahju, et minu tutvusringi kuulus varem inimesi, kes isegi nii lihtlabast printsiipi ei mõista.

Terve elu olen ma elanud väga suurel määral teistele. Omal ajal isegi mu ema kritiseeris mind selle eest. See on samuti muutumas. On aeg hakata ka endast rohkem hoolima.

Ma olen saanud targemaks, sest esimest korda elus ma saan aru, et ma olen olnud lihtsalt loll. Ma olen saanud targaks, sest ma saan aru, et ma ei tea tegelikult mitte millestki mitte midagi.

Seega tuleb pea püsti lüüa ning õppida edasi.

Severim!