Kuna mu endine blogisait ära surnud on, panen Armasuseteemalise mõtiskluse uuesti siia kirja (thank god for google site cache)...

--------------------

Armastus pole eluks hädavajalik, kuid see on üks parimaid ande ja naudinguid, mida elu on meile üldse kinkinud. Armastus on minu meelest ainus motivatsioon, mille nimel elada, kuid samas on väga palju inimesi, kes jällegi ei oska seda väärtustada. Kõik on muidugi iga inimese enda teha…

Pannes inimesi üksteisesse kiinduma, väljendab Armastus end sundimatult, andes meile oskuse ja eheda tahte piiritult pühenduda teise inimese vaimsetele, intellektuaalsetele ning füüsilistele (meeleolu)seisunditele, pannes meid igas mõttes nii hellal kui ka stimuleerival viisil nendele olukordadele reageerima väljendades hoolivust, lahkust, abivalmidust, kannatlikkust… Armastus kaitseb, loodab, hoiab, lohutab. Armastus ei anna alla isegi siis, kui kaine mõistus ütleb, et oleks aeg vabaks lasta…

Armastus on päikesepaiste meie südames, kaaslane sõpruses ja liitlane meeskonnatöös. Armastus oskab nautida teist inimest. Armastus on vastupandamatu soov kogeda intiimsust, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Armastus on sundimatu tahe anda endast teisele inimesele parima. Armastus hoiab meid kindlamalt, kui ükskõik milline tugev kätepaar. Armastus on (või peaks vähemalt olema) tingimusteta, omakasupüüdmatu. Armastust rahuldab teadmine, et Armastatu on tänu temale rõõmsam, õnnelikum. Armastus ei oota midagi peale vastuarmastuse. Armastus on vankumatult truu, omades usku aususesse, usaldusse, jagamisse.

Armastus ei pea arvestust vigade üle ega ei nääguta. Seda teevad hoopis inimeste egod. Armastus pakub tuge, kuid ei käsuta. Armastus loodab kõike paremat, saab ise hakkama kõigega ja aitab ka teist ise seal juures virisemata. Armastus ei oota lõpp-peatust, mille suunas liikuda. Armastus ei ole egoistlik ega suru peale oma tahtmist. Armastus pole pahatahtlik ega nori kõige selle kallal, mis on halba juhtunud või valesti läinud. Ta pühitseb kõike seda, mis on hästi ja õige. Armastus ei ole uhke ega hoople.

Armastus pole jõhker, ebaviisakas, agressiivne. Mõtteis võib ju vahel teise inimese peale pahaseks saada, no ja siis? Kas me üldse vaevuks pahandama inimesega, kes meile korda ei läheks? Kuid kas mõistus saab südamest võitu? Ei! Ma ei usu sellisesse asja. Isegi siis, kui parasjagu mingil hetkel tunded üle pea lainetena kokku löövad, on kriisisituatsioonis pigem mõstus see, millest jääb südamele alla andes järgi vaid hernetera suurune tükike, mis ei pruugi öelda ega käituda adekvaatselt. Armastus ei pea viha! Armastus ei hakka vihka kunagi vihkama. Lähedast inimest, kellest hoolime, ei saa ju vihata; ja võõra inimese vihkamises pole samas mingitki loogilist mõtet.

Tõeline Armastus on julge ja omakasupüüdmatu, vahel ka ohverdav. Võib esineda olukordi, kus kellelegi oma Armastuse pühendamine võib minna kalliks maksma, nõudes meilt ohvriks midagi: aega, raha, energiat, motivatsiooni… Või siis näiteks ohverdame Armastuse nimel kasvõi terve enda isikliku elu – elades jäägitult vaid tema nimel, kelle sa leidsid. Oleks viga pöörata Armastusele selga, sest tõeline Armastus ei pelga raskusi ega suuri katsumusi. Põgenevad vaid need, kes armastavad ennast rohkem, kui inimest, kes nendelt Armastust vajaks. Tõeline Armastus ei tunne piire ning toodavad ohvrid on kõik enese vaba valik. Rõõmustada võiks kasvõi selle üle, et meil on keegi, kelle nimel elada.

Enne on Armastus ohvrimeelselt pime kui isekas. Armastus on reeglina tugev, kuid samas võib ta olla ülimalt õrn ja haavatav – sellelegi vaatamata on Armastus andestav, arusaav ning inspireeriv mitte hüljates inimest ka siis, kui tema enda haavatud süda tilgub kasvõi verd - Armastus pigem tõestab sellega oma tõelist olemasolu. Armastus teab, millal peab enda uhkuse maha suruma, sest parim asi, mille üle uhkust tunda, on vastastikune Armastus – kahju vaid, et seda ehedat vastastikust Armastust siiski niivõrd vähe või ajutiselt vaid leidub. Ilmas elab ilmselt siiski palju inimesi, kes pole olnud veel piisavalt õnnelikud, et seda leida... mõni neist ei pruugigi seda kunagi leida. Veelgi raskem on leida tõelist Armastust – tõelist Armastust oma parimas, ehedaimas ning siiraimas vormingus.

Kuid ühtäkki taas enda viimastest armidest veel osaliselt paranemata südant vaadates peame endale taas tunnistama, et Armastus on kõigest unistus; üks paljudest asjadest, millest inimene muu hulgas unistab ning mille poole ta pürgib. Unistus oma tulevase tõelise Armastuse leidmisest eksisteerib ilmselt siiski kõigis meis. Mida vähem on meil kogemusi või teisest küljest võttes: mida rohkem üha uuesti ja uuesti meil on illusioon Armastusest kildudeks purunenud, seda enam tekib tunne, et tõeline Armastus üks raskemini leitavaid asju.

Teisalt: oskus ja soov uuesti kunagi uskuda, usaldada, tunda, armastada, kiinduda on kõik siiski inimese enda teha, sest vaid inimene ise saab enda mõtteid juhtida. Pettumine ning hirm uuesti haiget saada on mõne haavatu õlal justkui üks paha kuradike, kes teeb niigi raske olukorra veel raskemaks, pannes neid pettuma ja uskuma, et Armastus pole nende jaoks. Väidan, et inimene on isegi vaatamata haavadele võimeline kogu elu üha uuesti ja uuesti armastama - see ei tähenda muidugi, et kõik oskaks, julgeks.

Mina julgen, sest nüüdseks ma oskan!

Severim! 3