07.02.2019
Rõske õhtu.
Vihma näkku sajab,
kolbas tuikab valu.
Sõimusõnal sülgan koni suust.
Tõmban hõlmad kokku,
jalgu kuid ei taju,
need on liiga pehmest puust.
Hämardudes linna jõuan,
pea ka lõpeb sadu.
Linn liig helendav ja suur,
et olla lihast,luust.
Udu vajub alla,lähen,
paremaks mul muutub meel.
Tean,et ootamas mind keegi,
üks šarmantne naine,kes
ei räägi eesti keelt.
6 pregleda
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!