1. Suhe pole enam seesama
Truudusetust ei saa teie suhtest enam kunagi välja võtta. See jääb teid alatiseks kummitama ning toob kaasa usaldus- ja austuskriisi, millest on pea võimatu üle saada. Kuigi sa esialgu kinnitad endale, et saad…
Kes halba talunud, see oskab hoida head,
vaid tõved õpetavad tervist hindama,
kes ise eksinud, näeb ära teise vead
ja ebakindlal soov on tunda ennast kindlana.
Kes tajub põlgust, salamisi ihkab imetlust
ning lõppu jõudnu tahaks alustada algusest ...
Ja ainult see, kes näinud tõelist pimedust,
saab vaimustuda valgusest.
/Virve Osila, "Hajameelsus"/
1. Suhe pole enam seesama
Truudusetust ei saa teie suhtest enam kunagi välja võtta. See jääb teid alatiseks kummitama ning toob kaasa usaldus- ja austuskriisi, millest on pea võimatu üle saada. Kuigi sa esialgu kinnitad endale, et saad…
Selleks et armastada
pole vaja puudutada,
pole vaja vaadata,
... pole vaja suudelda...
Selleks et armastada
õpi käteta puudutama,
silmadeta vaatama
ja huulteta suudlema...
Selleks et armastada
tuleb südamega puudutada,
südamega vaadata
ja südamega suudelda...
Selleks et tõeliselt armastada
tuleb südamega armastada...
/A.A.Sakti/
Vahel hea on ära minna
ja teada,et lõppenud mõtetu tee,
ainus vaev,süda jäänud veel sinna
ja valu teeb haiget saand meel.
Kui palju peab enesest andma,
et leida üks õilis hing,
kui palju peab üksinda kandma,
kuni sulguks rõõmude ring.
Ei tee mulle valu,et läksin,
valus hoopis unistuste lõng,
need täitumata jäid me teele,
kaasas tuleviku lootuse hõng.
Kodu. On kindlus. Tagala. Paik, kus unub kõik. Ei, kõik ei saa unuda. Ei saa unuda hoolivus. Austus. Lugupidamine. Kodu on see, kust ammutada jõudu. See on koht, kus sa saad end väljaelada. Õigem on vist öelda, väljarääkida. See on koht, kuhu sa tahad minna. Ootad, millal sinna tagasi jõuaks. See on koht, kus sind oodatakse. Või vähemasti nii ju peaks olema. Isegi mitte ei peaks, vaid peab olema. See on koht, kust ammutada uut jõudu maailmale vastu seismiseks.
Aga kui nüüd ikka päris ausalt küsida - kui palju on neid kodusid, kuhu ei taha minna. Jaa. Sul on elukaaslane. Ametlik,…
Sa tulid vaid viivuks ja täitsid mu suve,
oli ilus iga hetk,mil olime koos,
palun naerata nüüd,kui meelde sul tulen,
jääb kauniks mu hinges iga kingitud roos!!!
Kõik me räägime siin armastusest,suurtest tunnetest....Mina tahaksin rääkida surmast.Lähedase kaotusest ja sellest piinavast hingevalust.On möödunud 2 aastat,kuid süükoorem ei vähene ja ära võtta saaks selle vaid inimene,keda enam ei ole...
Tunnen tunnet,mis sinuga olles,
tunnen põksuvat südame tunnet,
tunnen valu üksinda olles,
ehk tuttav ka sinul see tunne.
Tahaks tunda sinu tunnet,
tahaks teada,kas sinulgi nii,
või kuidas üldse saaks teada,
kas tunne tugevam kummalgi.
Mõttes hoian tihti sul käest,
tahan alati,et oleks see nii,
vajan väga su turvatunnet,
olla vaba ja muredest prii.
Ära karda,et petlik see tunne,
kui iga päeva ka ei näe,
ka siis,kui maa vajund unne,
on tulemas päikest täis päev.
Tee meie vahel on sirge,
pole kurve ei käänakuid
ja unistustel elust helgest,
täituda ongi ehk määratud.
Näen kaugust,mis meie vahel,
tean teed,mis kokku meid viib,
kas jatkub jõudu meil kahel,
jõuda jäädavalt teineteiseni.
-ei oleks ma tahtnud olla täna üksi,
siis pisarad ei oleks leidnud mind,
täna jõuluõhtul..
mil küünaldesära..,
kuid pisaraid..ei kuivata see ometi ära!!!
-elumuredest,headusest..
ja millestki veel...käisin kirikus,mõtlesin koduteel...
-mõistmata jäi sõnumi sisu julmusest,petmistest,
korraks kadus eluisu...
-eluraskustest,röömudest..sellest rääkis see mees,
kutsus astuma sisse,kui sein ületamatu,
on seismas su ees...
-ja armastusest rääkis ta veel,
et just täna sel jõuluõhtul,
me armastaks lapsi ja kallimaid,kedagi veel...
kuid see kõik ei jõudnudki minuni,
lihtsalt laiali valgus poolel teel...
-ma vaatasin lühtreid ja tõsiseid nägusid,
endal mõtted puntras,silmad pisaraist hägusad...
-siis äkki ma mõistsin...tahan olla hea,
selleks sul minna laskma pean...
-las olla pealegi nii,et kannatama pean...
on aeg,mil valus,ma ju tean...
-ma tean,et aja möödudes ka minu silmis on sära,
nagu jõuluküünaldel..
ja ükski pisar ei…