Päevikud

Доброго времени суток, друзья! Не буду лукавить, это мой первый отзыв и решил я начать свой путь с самого любимого - отзывы о кино. Про сверхъестественное можно много говорить: кто-то обожает, кто-то бросил смотреть уже давно, а кто-то поливает его ...(простите). Мой совет краток: не нравится - не смотрите. Да, есть много сериалов которым так и хочется сказать:"Эй, долго еще?" А некоторые, мягко говоря, похожи на бред. Сверхъестественное к ним не относится. Атмосфера сериала разная, в зависимости от серии. Если вы любите пощекотать нервы-то сериал определенно для вас. Сверхъестественное все сезоны  можете посмотреть  здесь.

''22.septembril  lahkus meie F.Kure pataljon Rimmu teeharult,nagu oli pataljoni ohvitseride kokkulepe,ettemääratud taganemisteest ja suundus edela asemel läände,hiljem põhja...Samal õhtul Kõpu vallamaja lähedal koonda pataljoni ülem major Kurg mehed ja teatas oma isiklikust otsusest jääda Eestisse.''Võimalus ühineda taganevate sakslastega on praegu olemas.Samuti ei lange enam sõjaväelie karistuse alla,kui ta praeguses olukorras oma parima äranägemisr järgi talitab.Kes aga soovib jääda minuga.allub ka edaspidi eesti sõjaväelisele distipllnile.Oleme  eesti sõdurid,varsti vormita,aukraadideta,rindeta ja tagalata.Rinne ja tagala saavad olema üks ja lõikja,''ütles F.Kurg oma meestele.

Kodutalust lahkusime 19.septeril 1944.Neljandal päeval pärast õe kahekandat sünnipäeva.Suurel plaanvakril istusid vanaema Marie ,minu ema ja isa,mina koos õega.Ühehobuevankril old istet võtnud onu Karl oma perekonnaga,samuti tädid Vaike ja Linda.Tädi Vaike oli kaasas ka jalgratas,kergenamaks hobuste tööd.Kaasa oli võetud kaka lehma,toidukraam,riided.Teed olid kohati põgenike vooridest ummisunud,kaas nagu meilgi,pudulojused,kõige hädavajalkumad kodutarbed ja söögikraam.Samal ajal olid isa võitluskaaslad 46.rügemendist jäänud kotti Emajõe ääres Tartu all,imillest leiti väljapääs 18.septembri õhtul.Isa võitluspataljon viimane ülem major F.Kurg oli andnud 22.septembril oma meestele voli talitada edaspidi oma südmetunnstuse järgi.

                         PÕGENEMINE                                                                                           Jõudnud läbi soode ja rabade 1944.aasta sügisel Narva alt Tuduni,paetus oma väeosast maha jäänud isa esialgu seal,minu vanaisa venna Jüri Kelu kodus.Oli selge,et sakslased olid sõja kaotanud.Oma väeosa otsida ei olnud enam mõtet..Pealegi vartsesid teedel saksa ''ketikoerad''.Tudus varjas isa ennast umbes nädal aega.Lahinguvintdutustest veida toibununa tõt Jüri Kello poeg Arno Kelu,kes elab praegu Pärnu,isa heinakoormas kõrvalisi metsateidpidi septembri esimesel poolel salaja Arukülla oma perekonna juurde.Mõemad teelised oleks pikema jutata maha lastud,sattunuks nad ''ketikoerte''kätte.Arukülas tuli isal uuesti varjuda.Eelkõige oma perekonna liikmete pärast,kes seda soovimata oleks võinud täiesti juhulikult isa asukoha reeta.1944.aasta sügisel hakkas vanaisa talus juhtuma immelikke asju.Eluhoonest veidi eemal seisva heinaküüni vrava vahelt hakkas keegi talulasele hernakaunu loopima.Ema tolleaegse jutu järgi pildus läbi heinaküüni varavapilu küpeseid hernekaunu hobune.Tõenäoliselt jäime kõk ema ,ehhki kummalist juttu uskuma.Naljakas oli lugu igal juhul.Mõelda vaid,hobune jagab lastelle herneid!Aastaid hiljem saime siiski teada,et selleks ülivõimetega hobusks vanaisa heinaküünis oli rindelt eluga pääsenud ja ja ennast heinte varjav isa.Tal lihtaslt ei olnud tookord teist võimalust oma lapsi näha.Appi tuli mäng,mäng oma ja võõraste lastega.Verised lahingud,arreteerimised ja tapmised olid taas jõudnud Eestimaa pinnale.Pealetungiva punaarmee eest põgenesid väga paljud eestlased.Mäetan 1941.aasta suurküüditamist ja teisi metsikusi.Põgenes Saksa armee.Pidades raskeid kaitselahinguid Narva all,Sinimägedes ja…

It’s no doubt that Lamborghini Hoverboard is the best hoverboard on the market right now. The Lambo Hoverboard comes with Bluetooth Speaker & App Control, it takes to the track with the layout and the classic colors that follow and recall the unmistakable Lamborghini style. As the 8.5” Lamborghini hoverboard is hot selling at last Christmas on Asiwo.com, now we are happy to launch the new model 6.5 inch Lamborghini hoverboard, it is smaller and lighter, better suit for kids, available colors: Black, Yellow, Green.

Let’s take a look at what the 6.5” Lamborghini hoverboard looks like.




Hightlights of 6.5” Lamborghini Hoverboard

1. 6.5” Wheel and Lamborghini Rim


6.5” wheel, nimbler, smarter, better suit for kids. And with the Lamborghini iconic LOGO on the rim, so cool, so fashion. I think every children will scream when he/she receive such gift.

2. Dedicated App for control and setting of the driving style.

The main feature of this Lambo hoverboard is definitely the ability to connect the app to any smartphone for incredible features.
In fact, available for Android and iOS devices, the app allows you to set the Lamborghini hoverboard in three modes: Road, Sport and Racing.
You can also monitor the remaining charge of your smart electric hoverboard, keep track of speed and adjust steering sensitivity for optimal, safe driving.

3. LED Lights

Style in design,…

                PÕGENEMINE                                                                                                   

Jõõunud läbi soode ja rabade 1944.aasta sügisel. Narva alt Tuduni peatus oma väeosast maha jäänud isa esialgu seal,minu vanaisa venna Jüri Kelu kodus.Oli selge,et sakslased olid sõja kaotanud.Oma väeosa otsida ei olnud ensm mõtet.Pealegi varitsesid teedel saksa''ketikoerad''.Tudus varjas isa ennast unbes nädal aega.Lahinguvintsutustest kosununa tõi Jüri Kello poeg Arno Kelu,kes elab praegu Pärnus ,isa heinakoormas kõrvalisi metsateidpidi  septembri esimesl poolelel salaja Arukülla oma perekonna juurde.Mõlmad teelised oleks pikema jututa maha lastud,sattunuks nad ''ketikoerte kätte.Arukülas tuli isal uussti varjuda.Eelõige oms perekonna liikmete pärast,kes sdad soovimata oleks võiinud täiesti juhuslikult isa asukoha reeta.Kuhu oli minna punasrme tankide  ja lennukite  eest Virumaa talunikel ja nende lastel? Kes või us kohas neid oodati?Kaluripaadid ja tormine meri lääneranniul? Aga hirmunud inimsed läksid,läsid,läksid.Lootuses pääseda kurja jõu eest,kelle käe läbi olid  Venemaa vangilaagritesse saadetud või langenud paljud süütud rahvuskaaslad alles mõini aasta tagasi 1941.aasta juunis.Öö veetsime Nõmmkülas,ema tädi Kase Anette kodu,kes ol ise samati põgenenud.Ööbisime Kautla rabas ja mujal.Ööd olid soojad,väsinud sõdurite ja põgenejate vastu sõbrelijkud.Magati väljas lahtisise taeva all.        Põlevate linnade ja külade tulekuma öises taevas,üleskeeratud käisega langenud saksa sõdrid maantee ääres,tumeda kuusemetsa servas.Pävane õhulahing meie põgenemistee kohal,meie põgenikevoori tulitamine lennukitelt,mille tunnistajaks olla oli mehehakatisel…

Kodutalust lahkusime 19.septembril 1944.Neljandal päeval pärast õe kahekasandat sünnipäeva.Suurel plaanvankril istusid vanaema Marie,minu ema ja isa,mina koos õega.Ühehobuvankril olid istet võtnud onu Karl oma           perekonnaga,samuti tädid Vaike ja Linda.Tädi Lindal oli kaasas ka jalgratas,kergendamaks hobuste tööd..Kaasa oli võetud kaks lehma,toidukraam,riided.Teed oiid kohati põgenike vooridest ummistunud,kaasas nagu meilgi,pudulojused,kõige hädavajalikumad kodutarbed ja söögikraam.Sama ajal olid isa võitluskaaslased 46.rügemendist jäänud kotti Emajõe ääres Tartu all,millest leiti väljapääs 18.septenbri õhtul. Isa võitluspataljoni viimane ülelm major F.Kug oli andnud  22.septembril oma meestele voli talitada oma südametunnituse järgi.''22.septembril lahkus meie ( F.Kure) pataljon Rimmu teeHarul,nagu oii pataljoni ohvitseride kokkulepe,ettemääratud taganemisteest ja suundus edela asemel läände,hiljem põhja...Samal õhtul Kõpu vallamaja lähedal  koondas ülem major Kueg Kurg mehed ja teatas oma isikliust otsusest jääda Eestisse''. ''Võimalus ühineda tganevate sakslastega on praegu olemas.

1944.aasta sügisel  hakkas vanaisa talus juhtuma imelkke asju.Eluhoonetest veidi eemamal seisva heiaküüni värava vahelt hakkas keegi talulastele hernekaunu loopima.Ema tolleaegse jutu järgi pildus läbi heinaküüni väravapilu küpsenud hernekaunu hobune.Tõenäoliselt jäime kõik ema ehhki jutu uskuma.Najakas oli lugu igal juhul.Mõelda vaid,hobune jagab lastele herneid!Aastaid hiljemm saime siisi teada,et selleks ülivõimetega hobuseks oli vanaisa heinaüünis oli rindelt eluga pääsenud ja ennast heintes varjav isa.Tal lihtsalt ei olnud tookord teist võimalust oma lapsi näha.Appi tuli mang,mäng oma ja võõraste lastega.Verised lahingud,arretreerimised ja tapmised olid taas jõudnud Eestimaa pinnale.Pealetungiva punaarmee eest põgenesid väga palud eestlased.Mäetati 1941.aasta suurküüditamist ja teisi metsiusi.Põganes Saksa armee.Pidade raskeid kaitselahingid Narva all,Sinimägedes ja mujal,olid sunnitud idarindelt taanduma lahingutes ellujäänud eesti mhed.Üle mere läände püüdsid põgeneda Narva ja teised idapiiril elanud,nüüd kodutuks muudetud eestalsed.Põgenesime ka meie,Virumaal sõja jakgu jäänud lihtsad külainimesed.Meie taluesse jäid msha vaid minu isa Gustav ja tütar Helwne.'''Juhtugu mis juhtu,kuhu ma siit ikka lähen,''oli vanaisa öelnud.Hästi on meelde meie perekonna põgenemine pealetungivate punaväelaste eest suurel kahehobuse ''plaanikul''Lääne-Eesti suunas.Kodutalust lahkusime 19.septembril

-Нема оставиш мен? -

Погледна ме с очите на сърне едно дете.

-Бичам  теб! -

Каза ми пак същото дете, изплашеното детско сърчице.

-Не исакaм спи, искам гуш. Дай нослето,  муш .

-Не косата реши, искам питка меси.

-Този чуап обуй ни можи сама.  Дай бузката.

-Иска ините ни иска Сънчо. Иска папка  зънчо.

-Иска компутъа супеу камон и Маша. Не иска каша.

-Иска  Джоби.  Бий мен Боби.

-Иска пиш. Иска маш маш миш.

-Ни иска къкъ, по късно къкъ. Пиуето цъка.

-Къде и лошото дите? Ти си добичка,  не си дите.

https://www.youtube.com/watch?v=F4tHL8reNCs

ЗАГУБИ МАЙКА СИ, ЛЮБИМИЯТ СИ- БАЩА НА ДЕТЕТО И СОФИЯ . КАКВО СЛЕДВА?

ИМА ЛИ ПРЕДУПРЕДЕЛЕНИЕ НА СЪДБАТА ИЛИ ХОРАТА Я ПРЕДИЗВИКВАТ ?

АЛЕКС СЪРЧАДЖИЕВА- „ИВАН ЛАСКИН НЕ МОЖА ДА СЕ СПРАВИ С ФАЛША И ЛИЦЕМЕРИЕТО,НЕ РАЗБРА ТОЗИ СВЯТ“

Животът ми в момента е спрял, призна актрисата в трогателна изповед след смъртта на любимия и Иван Ласкин.

"Аз съм в нищото. На дъното съм все още. Объркана съм много, не знам точно какво ми се случва, как да се измъкна. Истината е, че се чувствам като едно малко дете, което го е страх от неизвестното, само, изгубено в гората". Това обяви актрисата и жена на наскоро починалия Иван Ласкин интервю за "Нова телевизия".40 дни след смъртта на Иван Алекс е в ступор, признава самата тя. "Искам да хвърлям, да викам, да крещя, да рева. Имам огромна нужда. Искам да изпотроша всичко, да излея всичките си емоции, но да излезе всичко това, което в момента е в мен, защото то ме задушава и не мога да си поема въздух", заяви Сърчаджиева. Алекс разказва, че единственото, което я крепи е дъщеря ѝ. Не съм си представяла, че ще загубя мъжа до себе си, че трябва да отговарям на въпросите на едно дете защо Господ прибира добрите хора, а лошите ги оставя. Иван беше всичко за мен. Знам, че трябва да съм силна, но истината е, че се уморих да съм силна. Това беше най-ужасната гледка, която съм виждала в живота си - малко дете, с букет цветя…