Küüditati meid Pedja jõe ääres asuvast Käru külast,nüüd Imukvere
küla,mis oli väga kaunis koht.See oli Salla vallas.Me võisime sinna
küll minna,kodu oli alles,aga see oli nii kauge ja ükisldane
koht.Meil oleks pidanud olema vähemalt oma hobune,et sealt välja
sõita.Ja poed olid ka kaugel.Tänaseks meie ilusat kahekodset ei ole
enam.Inimesed,kes seal peale meid elasid olid joodikud ja panid
sellle põlema.Ainul karjalaut jäi alles.Käru veski oleksin ma
tädilt endale saanud,kuid selle kaugus oli jälle probleemiks.Nüüd
on seal kalakasvatus.Me olime enne küüditamist rendiohal.Perenaine
Hedvig Kask tahtis talu meile müüa,isa sai maad ja metsad
ostetud,maja oli ka veel kinni maksta.Leping oli tehtud nii,et
vanainimene Peedu Alviine ,kes majas teenija oii,elab surmani
sees.Perenaine ise ka.Perenaine jäi varakult leseks.Mees oli
laevakapten.Perenaise üks tütar Eva elab Tallinnas ja töötas
insenerina.Teine tütar Maia,elab Jõgeval ja oli õpetaja.Nüüd on nad
mõlemad pensionil.Poeg Olev uppus Soomes.Oli seal insener.Haritud
perekond oli.Perenaine oli isegi president Konstmn Pätsi tölk ja
sekeretär.Ta oskas viit võõrkeelt.Nüüd kui ma seal hiljuti
käisin,on laudast tehtud elumaja.Ilusad toad on sees.Hoone on ju
põllukividest ja ilus.Noored inimesed elavad seal.Minu kask,mille
ma istutasin laudaotsa juurde,on nüüd tohutult suur puu.Käega
ümbert haarata ei saanud.Ta ootas mu ära.Eestisse tulles meid ei
jälgiutud.Vähemalt me ise ei märganud seda.Kuid teadsime.et
parteilasega peab olema ettevaatik.Kõik olid ettevaatliud.Töötasin
ise ka nahavabrikus koos ühe parteilasega.1957.aastal abiellusin ma
Are Übiusega juunikuus ja minus sai Leida Übius.Käisin Salla mõisas
rahvatantsurühma ja ansambliga esnemas ja tantsimas,kus
kohtusime.Tantsu ajal võttis ta mind tantsima ja nii terve
õhtu.Järgmisel päeval tuli ta mulle külla.Mina ei tahtnud teda
algul jutule võtta,aga isa käis peale,et sind küsitakse.Lõpuks siis
lälsin.Tal olid blondid juuksed ja puhtad taevasinised ilusdad
silmad.Me regitreersime Väiike-Maarjas,pulmi ei olnud.Mõlemad
töötasime Salla nahavarikus.Sealne töö oli kerge ja palgad oli
head.Ühel nädalal töötasime õhtul,teisel nädalal hommikupoole
masinate peal.Tööpäev oli kaheks tundi.Vabriku poolt saime ilusa
korteri seal oli köök ja tuba.Meil ei olnud mitte midagi.Tuli
alustada nullist peale.Sündis poeg Olev..Järgnevalt pakuti mahele
tööd Pikaveres,kus ta töötas kriidivabrikus.Sündis poeg Arno.Siis
kolisime uuesti Salla.Mu mees oli ettevõtliki ja otsis võimalusi
paremini eladad.Ütlesin juba,et ta on nagu valge muslane.Ise olin
hulljuge ja hakkaja tüdruk.Pärast nahavabrikut kolisme mehega
Vinni.Mees töötas mehhaanikuna ning mina lasteaias.See oli
1960-nendatel aastatel.Mina olin kasvataja ja koristaja ja vahepeal
olin ka koka abis.Seal elasime kolm aastat.Kabalas elasimie kaks
aastat.Meea oli mehhaanik ja mina kodune lastega.Siis sündis kolmas
poeg Priit.Käisin Põlulas õhtukoolis kaks aastat.Siberis ei saanud
koolis käia,sest kool oli 5-6 km kaugusel ja tööl tuli
käia.Mu oli neli klassi haridust ainult.Põlulas lõpetasin 5.ja
6.klssiÕde Maia käis Sibris koolis,oii eestlaste juures
korteris,aga edasi ei viitsinud ta õppida.Ta oli hellitatud ja
kangus täis laps.Õde on nüüd surnudTa oii lihtsalt
koduperenaine,oli abielus.Tal oli poeg ja tütar.Öde oli minu peale
isegi kade,et ma sain kõike teha ja sain paljude erinevate
töödega.Õppisin inglise keelt ja oskasin natukene ka saksa
keelt.Loomulikult ka vene keelt.Mind ei koheldud teisiti,sest keegi
ei teadnud,et olin Siberis.Lihtsalt ma ei rääkinud sellest.Alles
möödunud aastal sai minu sõbanna Linda teada,et elasin
Siberis.Mis seal kurta,Tuleb elus ise läbi lüüa ja hakkama
saada.Kabalas olid kõikse paremad inimesed.Näiteks,kui kadud
ära,siis toodi see isegi koos rahaga taga.Inimesed olid väga
ausad ja lahked.Tänapäeval sellist asja ei ole.Peale Kabalat
kolisime Viru-Nigulasse,kus meie naabruses ausus luuletaja ja
maalikunstniku Ella Rajari maja.Temaga olid mul head
suhted.Tänaseni on mul tema maalid seinal.Sündis poeg Toomas.Nüüd
oli mul 4 poega peres.Viru-Nigulast pidin varsti ära kolime,sest
läksime mehega lahku.Mees leidis uue naise.Müüsin maja dokor
Rannaveerile.Siis koliisin Energia kolhoosi ja sain kolmetoalise
korteei,mis oli väga külm.Seal olin lühiest aega,sest lastega
niimoodi lastega elada polnud võimalik..Maja oli saepuru
täidisega,mis oli alla vajunu.Mina elasin teisel korrusel ja tuul
puhus lausa läbi.Enne kui Uhtnasse tulin,siis ma ütlesin,et lähen
seiiisesse kohta,kus on kõik käeulatuses. Uhtnas ongi
pood,lasteaed,kool nng raamatukogu.Väga hea koht elamiseks.Töötasin
Uhtna farmis ja põllutööl.Tervis ütles üles ja jäin koju.Siin on
mul ealtud üle kolmekümne aasta.Siberi asju ega kojusõid
pileted mul midagi alles ei ole.On ainult mälestused.30.aastat
tagasi käis minu sõbranna Leili Vleelma vend Ants Siberis Letniku
küla,kus me elasime on nii ilusaks ja korda tehtud.Tänavad ja majad
on nii uhked,et ei tunne ägagi.Seal oli seitse rahvust koos,aga
kõik toetasid üksteist.Kindlasti nende inimeste mõtted töökus
küla kaunika muutnud,Sellised on määestused ja teadmised mu Siberis
elatud aastatest.Lapselapsi on mul 6,lapselapselapsi samuti 6.Alati
on keegi,kes üle mu ukseläve astub.
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.