Murtud süda pole kedagi tapnud, kuigi eluisu kaob
mõneks ajaks ära ning soov surra külastab tihemini, kui normaalne
oleks. See on kogemus, mille me kõik mingil eluetapil läbi teeme.
Kogemus, mis on küll meeletult valus, kuid siiski aitab meile selgitada
iseenda ning läbielatu kohta enam kui miljon läbiloetud suhteteemalist
käsiraamatut. Lahkuminekud on alati valusad. Isegi, kui me alles tagantjärele
mõistame, et see oli ainus tee. Isegi (või just sel juhul?) kui kõik
lähedased märkide suhtes hoiatasid ning lööki leevendada püüdsid.
Südamevaluga tegeledes teadvustame paljutki, mille suhtes varem pimedad
olime. Me näeme lõpuks reaalset pilti, mitte illusiooni. Märkame endas
ja armastatus neid jooni, millest varem aimugi polnud. Ja see kõik ei
pruugi tingimata kaunis ja väärikas olla.
Südantmurdvad võivad olla paljud kogemused – ka pettumine ideaalis, sõprades, oma vanemates. Enamasti on selle taga romantiline suhe, mis lõppes ühe osapoole jaoks liigagi ootamatult. Mõnikord on põhjuseks ühepoolne armastus, liiga suured ootused või armsa sõbra ükskõiksus. See valu, viha, madala enesehinnangu ja armukadeduse virrvarr, mis igat sorti suhte purunemisega kaasneb, on enamusel meist läbitud.
Kurb tösiasi!