Sefira's blog
plastmassist laua taga istudes
plastmassist igapäevased asjad
klotsides majad ja mänguautod
suures maailmas keset väikesi sipelgaid
röökivaid ja vihaseid
aju koormavad probleemid
ei anna üldse rahu
mustast august millel pole põhja
pole kuhugile pääsu, vaid surma
tunded, pildid ja ajahetked- tähtsusetud
aga asjad mida koguaeg tarbitakse on olulisemad
must auk- milles elatakse
milles sünnitakse ja surrakse
iga päev võib olla põhjus millegi tähistamiseks - niiet head tähistamist!
hommikul kui ärkasin
midagi uut märkasin
magama jäin sokkidega
ja värviliste lokkidega
ja sellest oli veel vähe
punase mütsi olin jätnud pähe
huvitav mis eile küll juhtus?
mälus suur auk vaid haigutas
tõusin üles ja läksin vannituppa
ja pidin peaaegu perseli kukkuma
peeglist vaatas mulle vastu
suur sinine laik ümber silmaaugu
mis pahandust ma küll tegin?
et keegi mind peksis nõnda segi
aga mõtlesin et mis siis ikka
uuel aastal parandan oma viga
ja püüan vähem mängida siga
kuid sellega veel mu jõuluhommik ei lõppend
sest nigu ma vannitoast välja upitasin end
avastasin et kõik oli minu jaoks täiesti uus
ja seljas oli mul hoopis kellegi teise pluus
ja köögis norskasid veel mingid tüübid
kellel olid silma all samuti sinised nööbid
heh oli…
ma tahtsin rääkida sellest, et inimesed teevad tihti järeldusi välise vaatluse järgi ja on sageli täiesti kindlad et neil on täiesti õigus selles mis nad järeldasid ja ei tahagi kuulda, et nad võisid kuidagi valesti järeldada ja ei soovi ka seda ise järele uurida kas nende järeldus tegelikult vastab ka tegelikkusele..nimelt noh toon siis mõne näite:
kui ma satun masendusse...siis ma kirjutan selliseid luuletusi ;)
Ma langen sügavusse- vajun ja vajun
su käsi sirutub mu poole, kuid ma ei jõua sellest kinni haarata
mu haavad on verised ja mullased, mu nägu kahvatu ja kurb
ma tean et sealt pole pääsu ja ma olen nüüd elavalt maetu
Pimedusega harjuvad mu silmad ja ma hakkan nägema varjundeid
ma ei suuda püsti tõusta, sest mu jalaluu on purunend
ma ei tunne seda valu, kuid tean - tean, mis on minust saanud
kui ma mõtlen, siis ma mõtlen sellele, et kõik minevik on olnud liiga ilus
Vahepeal…
niisiis, see luuletus on kirjutatud ülikooli ajal kui ma tundsin et mul on jõuludest täiesti siiber juba ja et ma ei leia neis antud hetkes midagi ilusat olevat.
Luuletuse lugesin ette ka ülikooli jõulupeol ja mäletan veel selgelt neid hämmingus nägusid :)))))