Enely35's blog

Kord kohtas keset kanarbikku
üks pöialpoiss üht päkapikku
nad põrnitsesid teineteist
ja vaidlesid kumb pikem neist.

Sa oled nagu leivaraas
ja raske sind on leida maast.
Miks kääbussõnu loobid sa
ei näe sind mikroskoobita.

Sa oled pisem kui mu näpp.
Sa välja näed kui väike täpp.
Ma olen sentimeetrine.
Ma kümne millimeetrine

Kas ma tunnen
sinu salakirja -
mõttemustreid,
allikate toidet?
Või ehk oma salakirja järgi
panen paika
sinu sädemete loidet?
Kas ma tunnen?

Otsin pidepunkte
kaudseid radu pidi -
otse mõlemad meist
liiga haiget saaks.
Tuli kõrvetab.
Ja mustund varemetes
salakirjadestki
ainult tuhk on maas.

Kuid ma näen ju
kauneid mustriridu,
kuulen helinaid,
jääb lõhnast kinni hing.
Meile vabadust on vaja,
ja distantsi -
muidu pigistama
kipub eluring.

On nii palju,
mida omaks võtta -
mitte painutada
endasarnaseks.
Aeg meid kaasa viies
aina tõttab,
ikka vähem hetki
äratundmiseks.

Nagu mesilane
aias ringe tehes
kogun nektarit
su tunnetusemaalt.
Oskaks ainult
lugeda ma kõike -
aina
salakirju lahendan...

Mis on õnn?
Õnn…
Õnn on lind.
Aga mitte harilik lind.
See on lind, mis on loodud kullatolmust.
See lind
Tuleb kusagilt kaugelt,
Tuleb ja istub su õlale.
Vasakule õlale.
Südame kohale.
Istub sulle see õnnelind -
Sa ei näe teda.
Ainult tunned.
Aga kui sa tahad teda kinni püüda
Ei saa sa teda püüda,
Ei käega
Ega silmusega
Ei ühegi püünisega
Saa ei sa teda kätte.
Mõnikord õnnelind
Jääb su õlale kauemaks,
Mõnikord vähemaks
Ja kui ta tahab minna, siis ta läheb.
Tõuseb ja kaob õhku.
Võib-olla koguni haihtub õhku.
Keegi ei tea.