Lilitist kümme tõelise armastuse juhtnööri.
Isegi siis, kui neist mõnda üksikult praktiseerida,
muudad oma elu tunduvalt paremaks.
1. Mõtte jõud

Esmalt tuleks vastata küsimusele, soovitavalt kirjalikult: missugusena näen oma meest ja meie omavahelisi suhteid. Kujutle vaimusilmas inimest, kes on sinu kõrval või mõtetes 24 tundi ööpäevas. Sealjuures püüa mitte unistada printsist valges Mercedeses, vaid lähtuda tegelikest võimalustest ja soovidest. “Maailm on see, mida temast mõtleme,” ütlevad budistid. Kui usume armastusse ja unistame sellesse, siis joonistub südamepõhjas kujutluspilt tulevasest, kelle me füüsilises maailmas ära tunneme, sest portree (mitte tingimata väline, selleks võib olla ka vanus või iseloom) on juba loodud.


Armastus eeldab suuremat lähedust. Lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad kodust, kuid abikaasad peaks jääma kokku kogu eluks… Kuid mõne jaoks näib see saavutamatuna, sest unistuste meest ei leidunudki. Teine võib armuda mitmeid kordi ja sama ohtralt ka pettuda. Seepärast tuleks esmalt uskuda armastusse, võtta seda nagu kingitust, ning mõista, et luhtumised tulenevad meie ebatäiuslikkusest: pettekujutelmadest, hirmudest ja vähesest empaatiavõimest.

Enne kirjutama asumist tuleks häälestuda positiivsele. Elu pole mitte kannatuste jada, vaid väärtuslik and. Kui oled endaga rahul, on sul ka teistele midagi anda. Arenda endas armastust ja austust väärivaid loomuomadusi. Sest kui sa ise ennast kõrgelt ei hinda, milliseks kingituseks sa siis teistele oleksid? Ehk oskad sa hästi süüa teha, oled huvitav vestluskaaslane, oskad hubast õhkkonda luua, hea sõber olla…

2. Austus

Eelkõige on tähtis austus enda vastu. Kui sa ennast austad, ei klammerdu sa kellegi külge ega püüa teostada teiste kaudu enda täitumata unistusi. Endast lugupidav inimene võtab end sellisena, nagu ta on. Paradoks seisneb selles, et parimaks peegliks on teised inimesed: sind vaimustavad neis sinu enda parimad jooned ja ärritavad need, mida sa pole endas välja arendanud või mis sind allapoole tirivad (ja mida sul on raske endalegi tunnistada). Näiteks kui sind ärritab kellegi ihnus, mõtle sellele, kas sa ise oled lahke loomuga, kui keegi tundub sulle liiga väljakutsuv ja silmatorkav — tähendab see ilmselt, et sina ei saaks seda endale lubada. Vaid ennast austades ja enda väärtust hinnates suudad partneris näha mitte enda täiendust, vaid isiksust. Ära sõltu võõrast arvamusest (“aga tema ütles teisiti!”). Suhtu endasse kui pärlisse: “Olen igal juhul ehteks” või “Miks ta peakski minu suppi kiitma, kui tean niigi, et keegi seda minust paremini valmistada ei oska?” Nii lood sõltumatuid suhteid ega kauple: “Mina keedan sulle suppi, aga sina puista mulle komplimente!”

3. Andmise vägi

Andes või kinkides annad mõista, et saaja on sulle oluline. See avaldab igaühe, liiati siis mehe psüühikale määratut mõju. Parimaks kingituseks on sinu hoolitsus. Seda enam, et me kõik oleme sisimas on nagu lapsed — mida rohkem anda, seda rohkem vastu saad.

“Maa on naiste kuningriik,” arvavad Idamaade targad. Ainult naisele on antud oskus luua selliseid suhteid, nagu ta ise tahab. Ta võib mehes tuua esile nii sõduri kui ka peaministri. Kuid selleks, et teil oleks kodus minister, mitte joodik, tuleb ennast ohverdada, anda osake endast. Sealjuures ootamata tulemust ja esitamata tingimusi: “Mina naeratan sulle, aga sina pead mulle tingimata briljandiga sõrmuse ostma!”

Andmise väge võid sa tugevdada juba täna, treenides seda oma lähedaste peal: loo enda ümber õdus õhkkond. Partnerlussuhetes on see suurim pluss! Tark naine ei mõtle ainult enda peale. Ta ei oota, et talle kuu ja tähed taevast alla tuuakse, veel vähem nõuab ta seda. Ta lülitab end välja probleemidest, mis teda päeval näiteks töö juures kiusasid.

4. Puudutuse jõud

Lääneliku kasvatuse mõjul kaitseme isiklikku territooriumi ja puudutame üksteist nii harva, et oleme kehakeele peaaegu unustanud. Meie, eurooplased, kasutame kehakeelt pigem vaistlikult: käepigistus märgib energiavahetust, milleta poleks sõnadel jõudu. Hätta sattudes ootame embust, mis võtaks valu ning annaks meile energiat. Esimest kohtumist armsamaga mäletame selle järgi, kuidas ta sind vaatas, sõnad tulevad hiljem. Armunud olles igatseme mitte niivõrd embusi ja suudlusi, vaid lihtsalt silma vaatamist ja käehoidmist. Just sellised hetked kujundavad partnerite ühist ruumi, sõltumata sellest, kus üks osapooltest parasjagu asub, kõrvaltoas või tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Keha on siiram kui sõnad: puudutuste abil avame ennast, tunnetame selgemalt loodust, lõhnu, teisi inimesi. Naine võib olla silmipimestavalt ilus, kuid mõjuda hingetu nukuna, kui ta ei valda kehakeelt. Ilma suudluste ja õrnusteta armusuhted hääbuvad. Kallim embas sind või lihtsalt vaatas õrnalt — ning juba oledki valmis mägesid liigutama! Täpselt samuti tunneb ka tema. Astu lähemale ja kallista töölt koju tulnud meest ning ta tunneb, et kõik mured/viivitused tehingusõlmimisel/majanduskriis/sõda Afganistanis on tühised! Puudutusel on ammendamatu jõud, mis meid toidab. Seepärast ärge peljake teineteist paitada!

5. Sõpruse vägi

Lääne inimesed ei sõbrusta armastatuga. On mees ja siis on sõbrad-sõbrannad. Kuid tõelises partnerlussuhtes on sõber ja armastaja üks isik. Sõbrale andestame rohkemat, mõistame teda alati, kuid armastatus tahame näha Supermani — lihtsalt seepärast, et oleme naised.

Kui kaks inimest on omavahel sõbrad, on nende suhe täiuslik, ka siis, kui üks neist on koduperenaine, aga teine ärimees. Sinu kõrval seisab inimene, kes mõistab sind poolelt sõnalt ja on alati valmis sind toetama. Tõeliste ja siirate suhete puhul ei seo partnereid mitte niivõrd kodu, voodi ja lapsed, vaid ühised huvid. Seetõttu tuleks enne lähisuhte sõlmimist endalt küsida, kas ta on minu sõber või lihtsalt hea armuke ja kõndiv rahakott.

Pane ta proovile: kutsu ta mägimatkale, kuhugi, kus oled varem vaid sõbrannadega käinud ja kus on tarvis enda võimed ja oskused mängu panna. Et asja veel hullemaks teha, teata talle, et liigute sinu plaani kohaselt ning jälgi tema reaktsiooni. Võimalik, et su illusioonid purunevad, kuid see on ikkagi parem kui õigustamata lootused.

Sõbra ees ei hakka me head tuju teesklema, kui meil on tegelikult halb. Ning kui ta räägib ärritunud hääletoonil, põhjendame seda ebameeldivustega tööl (või gripi või peavaluga), anname talle aspiriini ja soovitame tal magama heita. Täitsa õige. Aga kuidas me kallimaga käitume? Proovigu ta ainult ei öelda — me langeme hüsteeriasse! Silte kleepides ja nõudlikeks maksimalistideks muutudes eemaldume tõelisest armastusest. Armastus tähendab oskust end teise inimese nahas tunda.

“Armastus ei tähenda mitte teineteisele otsa, vaid ühes suunas vaatamist,” ütles Saint-Exupéry oma raamatus “Väike prints.” Ühiste huvideta suhted ei arene — puudub suunavektor. Järelikult tuleks need huvid leida. Olgu nendeks teater, sport või reisimine. Peaasi, et seda tehtaks ettekäändeta: “Vihkan suusatamist, kuid lähen kaasa, et tal silma peal hoida” — sellise suhtumisega rikute teie mõlema puhkuse. Paaridel peab tingimata olema mingi ühendav lüli.

6. Vabadus

Kõige keerulisem komponent, kuna see nõuab tööd iseenda kallal, sest see, kui palju vabadust anda ja kas seda üldse teha, sõltub ainult meist endist.

Vabadus tähendab eelkõige kurbadest minevikukogemustest vabanemist. Oletame, et ekskallim pettis teid. Järgmine ei helistanud õigel ajal ning sind haarab paanika: “Ta on täpselt samasugune!” Kas ikka on? Tuleks loobuda igasugustest siduvatest võrdlustest: eelmine oli voodis parem/rahaasjus nutikam/oskas paremini lastega läbi saada. Ta on hoopis teine inimene ning ära unusta, et sa oled ka ise muutunud! Muidugi on seda raske kontrollida ja võimalik, et selleks tuleb psühholoogi külastada või psühhotreeningul osaleda.

Hiinlastel on rahvatarkus: “Ära karda meest endast lahti lasta. Kui ta on sinu, tuleb ta tagasi. Kui ta pole sinu, ei tasu tema pärast kurvastada.” Pole vaja tema külge klammerduda, pidevalt telefoni järele haarata ja sõnumeid saata, otsides tema eemalviibimise põhjusi. Kui väga ta sind ka ei armastaks, vajab ta ruumi ja aega, mis oleks vaid ta enese päralt. Meeste üksiolekuvajadus on suurem kui naistel. Ning kui ta räägib, et soovib veidi privaatsust, ei tähenda see tingimata, et ta sind enam ei armasta, vaid ta tõepoolest tahabki omaette olla.

Teda enda külge siduda püüdes paned ta end puuriloomana tundma. Siis on ju täiesti loomulik, et ta sealt vabaneda tahab, sest vabadus on meestel (tegelikult meie kõigi) geenides. Luba talle vabadust! Kui ta on sinu, ei kao ta kuhugi.

7. Suhtlemise vägi

Mehed ei tegele isiklike üleelamistega just meelsasti ja pereelus väljendavad nad tundeid kaeblemisena. Meie ajal ei osata enam suhelda ning see puudutab nii sõprus,- kui armastussuhteid. Kadumas on söögilauas vestlemise traditsioon, perekogunemised teetassi taga, mil kõik said oma päevamuljeid jagada. Tunneme teravat puudust komplimentidest ja headest sõnadest. Tegeleme oma muredega igaüks omaette ja ootame sealjuures miskipärast, et keegi meile appi tuleks. Ent kuidas saab aidata, kui pole teada, mis üldse juhtus? Suhtlemises on suur jõud! Loomulikult tuleb selleks valida õige hetk. Kui näed, et ta tuli koju töömuredest lookas, ära hakka talle kohe oma muresid kurtma. Kuid tee seda kindlasti! Koos filmi vaadata või loetud raamatu üle muljeid vahetada on vahel tähtsamgi kui võlgu, oste ja puhkuseplaane arutada. Saad teada, mida su lähedane tähtsaks peab. Ja sedagi, et sa pole üksi. Nii sünnivadki sügavad suhted.

Võid ennast testida: kujutle endale, et sulle lähedane inimene on surnud, aga sul jäi talle nii palju ütlemata! Mine ja räägi talle sellest praegu. Kuid testi läbi viies püüa olla täiesti siiras.

8. Pühendumise vägi

Me ei räägi surmani truudusest (sellist ideaali kohtab looduses harva), vaid suhtele pühendumisest. Pühendumine ei ole pime ( “ta tõmbab ringi, joob, ja peksab mind, aga elan ikkagi koos temaga”) — kui sa tema külge klammerdud, pole tegemist pühendumise, vaid hirmuga üksi jääda.


Pärast esialgse armumise möödumist hakkavad paljud paarid oma suhet alahindama (“oleme juba kõik saavutanud”). Mees — jahimees, kes on harjunud trofee nimel pingutama, käitub nagu anekdoodis: “Oled küll igatpidi hea, aga mitte võõras naine.” Naine toob ühe võrdluse teise järel: “Tiina mees teenib sinust rohkem, ja Sandra läheb mehega Hawaiile puhkama…” Naine otsib suhetes alati miinuseid, mitte plusse. “Mul on temaga halb elada” võib saada ettekääne flirdiks ja petmiseks, kusjuures õigustus jääb samaks — “Mees on kõiges süüdi, mitte mina!”

Tegelikult on pühendumine väga suur muutev jõud. Kui oled ustav ja pühendunud, avab mees kogu oma potentsiaali. Kui hakkad temas miinuseid otsima, lähevad suhted päriselt käest. Seepärast pole tähtis, et ta pole niisugune nagu Tiina mees — ta on sinu mees! Sina oled tema nimel vaeva näinud ja võidelnud, võibolla koguni ta kelleltki üle löönud. Tema pärast oled öösiti pisaraid valanud — mispärast ta siis nüüd, sinu meheks saades, oma väärtuse kaotas? Ta on kingitus. Auhind, mille võitsid.

Kui paljud suurmehed võlgnevad kõik oma naistele! Mehed, keda tiivustas truu ja pühendunud armastuse jõud, ületasid takistusi ja tegid suuri avastusi. Ning muuseas, see töötab mõlemat pidi, armastus annab ka naistele tiivad.

9. Kire vägi

Kirg on suhtes oluline tegur. Vastasel juhul tekib emotsionaalne ja psühholoogiline võõrdumine, suhte jahenemine. Pole kirge, pole ka elu! Seks on tunnete viimine füüsilisele tasandile. Ja kuigi esimest viiulit võib siinkohal mängida üks või teine, määrab helistiku alati naine. Mida andekam on naine, seda rohkem oskab ta kire keelde uut ja ebatavalist tuua (üllatusi teha, erootilist pesu kanda, hea välja näha). Kui seda oskust pole antud, tuleks seda õppida, sest ainult läbi kire või selle puudumise otsustab mees, kas teda tahetakse või mitte. Ainus tingimus on siiraks jääda.

Ent kui sa peale kire mitte midagi muud ei tunnegi, tõmba suhtele joon alla: “Ta pole minu sõber, meil pole millestki rääkida!” Said lihtsalt hästi lõbutseda. Kuid lõbutseda võid ka kindla partneriga, kui tood mängu uudsuse ja romantika elemente.

10. Usalduse vägi

Oskus usaldada on põhjapaneva tähtsusega. Kuid sedagi me ei oska! Ent kui uskuda idamaises kultuuris kasvanud inimesele iseenesestmõistetavat tõde: “Mis ka ei juhtuks, kõik toimub jumala tahte kohaselt,” oleks parem kannatada, kuid ikkagi usaldada. Parem on uskuda ja usaldada, kui vaadata inimest läbi kahtluseprisma (“ta tegi mulle komplimendi — mis tal minult vaja on?”) ja sundida teisi ennast õigustama. Niiviisi püsikindlaid suhteid ei looda! Kui sa teda usaldad, võid rahulikult teha ka kõike muud: lapsi sünnitada, laenu võtta, lasta tal minna kuhu iganes, sest sa tunned teda. Kui ei usalda, mõtled peaga, mitte südamega, ja nii on ka kergem eksida!

Täname alternatiivpsühholoogi ja sufit Irina Golovinat

Loe lisa Liliti mai-juuni numbrist

Severim! 1