Vahel olen kui valge kajakas kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril ja otsib kohta kuhu peatuma jääda. Et puhata ja ja tunda end värskena. Kajakas kes leiab vahest mõne üksiku kala, et elada. Vahel olen kui päike, särav ja soe. Hingelt suur, samas olemuselt väike. Täis meeletut hellust ja valgust, tahan, et kõigil siin ilmas oleks hea. Vahel olen kui kuu, veidi külm ja kauge. Kuu mille ümber on palju tähti, kuid mina tahaks särada vaid sulle. Vahel olen kui tuulehiil, mis õrnalt kohiseb sul kõrvus, vallatleb puudelatvadel ja laulab unelaulu väiksele linnukesele.

Severim! 6