Metsas on suur läbu. Järgmisel päeval käib karu-onu mööda metsa ringi, endal selline pohmakas, et sure või maha. Vastu tuleb jänes, jummala kaine ja rõõmus. Karu siis kohe pärima:
"Kuule jänes, kuidas Sa pohmakast lahti said. Ole mees aita mind!"
"Lihtne. Pead ühe mõistatuse õieti ära arvama ja pohmakas ongi läinud," seletab jänes. "Nii ...Mõista, mõista, mis see on: lip-lipipeal, lap-lapipeal, ilma nõelapistmata?"
"P..."
"Ei ole, kallis karukene, see on kapsas"
"Aga see: Sada matsi kinnises toas?"
"P..."
"Jälle panid mööda."
"Proovime veel: Kaks kera oradega ühendatud?"
"P..."
"Sa oled lausa loodusetu, see on käärid!"
Karu ei saanudki peavalust lahti, läks edasi. Vastu tuli hunt, sellel veel suurem pohmakas. Hunt karukäest kohe abipaluma. Karu sügab kukalt:
"Mis see jänes nüüd ütles... ahaaa, mõistatuse arvad ära, on pea kohe korras"
"Noh lase tulla"
"Kuidas see nüid käis... ei mäleta eriti....Jah- meeldetuli:
Sada kurki p... kinni ilma nõelapistmata!"
"Hmmm... p...?"
"Ei ole, jänes ütles küll, et käärid..."

Severim! 1